Eilne reklaamide piiramine tuletas mulle taas meelde, kui habras kogu see mu kaardimajake on. Vaimselt on väga lihtne liikuda ülesmäge. Ka samal tasandil liikumine on täiesti okei tunne, kui see ei kesta liiga pikalt ning kui eesmärgid on veel kaugel. Aga kui inimene on pidevas stressiseisundis, siis on igasugused tagasilöögid ja eelnevale platoole kukkumised kuidagi eriliselt valusad ja rasked. Tooksin siinkohal võrdluseks hetke, kui kiirustate kuhugi - no näiteks lennukile. Olete juba taksos, poolel teel lennujaama, kui järsku avastate, et teil on midagi väga olulist koju jäänud. Üsna frustreeriv emotsioon, kas pole?
Umbes midagi sellist tabas siis mind ka eile. Kuigi alguses püüdsin seda mõistusega võtta ja sisendasin endale, et see on ju kõigest 150-200 EUR kuus, mis võib kaduma minna, siis hing ei jätnud rahule mind. Ma olin tõeliselt löödud sellest jamast. Alles ma olin selle võitluse võitnud ja kõik paika saanud ja lisaraha tiksus 6-7 EUR iga päev. Ja nüüd on see jälle katki. Võidelda uuesti neid samu võitlusi, mida ma juba kord võidelnud olen. Alustada uuesti otsast peale. Oeh, see on tegelikult nii raske.
Aga olgu, mis seal ikka. Tuleb üle olla sellest. Ega see masetsemine siin midagi ei aita. Aga sain oma mõtted ja emotsioonid siia kirja pandud, ehk hakkab päeva peale kergem - eks seegi ju üks kogu selle bloginduse eesmärke. Õhtul väike füüsiline trenn ka ees ootamas ja küllap toibun peagi.
Järjekordne kuu on siis taas mööda saanud. Selle aasta esimene. Iga kuu, iga aasta, iga nädala või miks mitte ka iga päeva alguses on hea justkui alustada uue vaimsusega. Jätta kõik eelneva perioodi halvad sündmused ja valikud selja taha ja proovida nüüd uuesti, paremini. Samas võttes kaasa kõik, mis sai hästi tehtud ja seda jätkata. Vaimsus, enese motiveerimine, rahulolu - just need on need jõud, mis peaksid aitama raskustest üle saada. Loomulikult on võimalik end rasketes olukordades ka täielikult mobiliseerida probleemi lahendamisele ja unustades kõik rõõmud ja elule särtsu andvad asjaolud (jah, ma vihjan hetkel sulle, Võlglase Päevaraamat), aga see ei saa olla kuigi jätkusuutlik. Inimene põleb ereda leegiga läbi niimoodi, kui ta näeb muudkui ränka vaeva ja end korrakski vabaks ei lase. Inimene ei ole teras, kes lõputult järgi annaks. Ühel hetkel teeb see pinge inimese lihtsalt katki. Ja siis pole enam mitte mingit tolku sellest meeletust eneseohverdusest. Lõõgastumine on ääretult vajalik kõigile ja seda enam neile, kes elavad pidevas stressis. See ei pea olema midagi hinnalist või kallist. Mine kasvõi lihtsalt õue, tee üks rabamatk või jäine talisuplus. Või võta ette mõni youtube video koos hingamisharjutustega (üks mu hea sõber viis mind Wim Hofi meetodite juurde ja pärast üht tunniajalist seanssi tundsin end juba palju paremini). Luba endale kasvõi kord kuus midagi paremat süüa, see 10-15 EUR mis sa sellele võibolla kulutad on oluliselt parem investeering kui see püüd iga vaba sent võlgadesse matta. Taaskord tuleb mõista pikaajalise ja lühiajalise mõtteviisi erinevusi. Võlaorjusest vabanemine on väga, väga pikaajaline protsess ja seda ei alistata kiiresti. See võtab aega ja see nõuab pikaajalisi plaane. Vaimselt murdunud inimene ei suuda enam teha tööd ja ammugi ei suuda enam maksta ka oma kohustusi. Vaimne tasakaal ja pingete maandamine, probleemide unustamine kasvõi tunniks-paariks on selle protsessi juures lihtsalt nii eluliselt olulised. Võiks öelda isegi, et vaimse murdumise ennetamine ja ärahoidmine on tegelikult lihtsam ja valutum kui hiljem sellest murdunud inimesest taas teovõimeline inimene tagasi luua. Hoidke ennast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar