Tänukiri blogi lugejalt

Tahaksin jagada üht kirja, mis eile saadeti mulle ja AMOV-blogijale. Seda kõike teen ma muidugi kirjasaatjaga kooskõlastatult. Avaldan selle kirja sisuliselt muutmata kujul (siin ja seal muutsin natuke typo-sid ja ühe natuke ropuma koha tärnitasin ära). See on kiri, mis ka neljandal lugemisel mõjub nagu palsam. See tunne, et vaatamata kõigele oleme me ikkagi õigel teel. See teekond on küll meeletult raske, aga võlglased peavadki kokku hoidma igas mõttes (nii rahaliselt kui ka teineteisega). Olgem siis hoitud! Kui ma kunagi kirjutasin, et blogiga ei saa rikkaks, siis selliste kirjade järel tunnen, et vaimurikkust koguneb siit igal juhul kuhjaga.

"Ma tahan Teile öelda suur suur äitäh. 2020 aasta on olnud teismoodi kui 2-3 aastat tagasi. 2020 aasta kui ma hakkasin enda blogi pidama (privaatselt) siis ma veel väga täpselt ei teadnud kui p*s ma omadega olen. Hakkasin numbritele otsa vaatama ja tabeleid tekkis eri värvi eri plaanidega. Oh ma otsisin abi internetist ja tekkis täielik masendus ja tülpimus, et kas päriselt ma olen ka ainukene, kes on perele haiget teinud ja raha maha mänginud. Käisin võlanõustaja juures ja null abi. Isegi naise suutsin kaasa vedada. Tema ütles sellekohta, pointless käik kuna seda infot oleks ta võinud mulle ise ka jagada. See ikka sõltub väga palju kelle juurde satud. Aga sellest ma ei tahtnud rääkida. Kogu see pinge mis siin see aasta on toimunud ja realselt numbritele otsa vaadates on olnud ikka ääretult raske. Magamata ööd ja enesetapu mõtted. Tänaseks on läinud olukord paremaks. Tänu naisele ja emale rääkimisest. Oh see oli raske aga tehtud. Ma mäletan selgelt ühte päeva kui jõin ennast täitsa täis ja oli plaan minna parima sõbra juurde ja ära rääkida millega ma hakkama olen saanud. Tulemus oli see, et ma muidugi ei rääkinud. Ta ei tea siiani. Ja ega ta ei mõistaks ka. Mänguri ja sõltase üle vaadataske teistmoodi. Lihtsam on vaadata mõrvarit. Vähemalt minule on jäänud selline mulje.

Aasta on nii möödunud, et ma enam ei suitseta, tarvitan alkoholi väga minimaalselt ja harva. Käin jalutamas ja märkan taas teisi inimesi. Nii rõõmsaid kui ka kurbi. Üle pika aja suutsin ma jõulude ajal ennast välja magada ja tegeleda perega (ilusaid jõulufilme tehakse). Ei mingit slotte ja diivani ees olemist ühes käes õlu ja teises slott. See jõul ja kogu see tunne on nii fantastiline, et naine isegi ütles, et kallis sa oled meiega tagasi. Ja see lause pani ikka korralikult mõtlema. Panin kaminasse tule ja vaatasin tuld lausa mitu tundi. Mu eesmärk on kaevata, ennast välja ja tean, et ükspäev see ka õnnestub. Aga selleks, et need muutused üldse toimida saaksid tahan ma öelda südamest.

AITÄHH, et TE seda teete. Ilma Teie blogi ja motivatsiooni süstide läbi postituste oleksin ma ikka täitsa põhjas. Ma ootan uut postitust nagu mõne seriaali uut osa. Enam pole seriaalide jaoks aega muidugi :) Aga tänu teile olen ma saanud oma sära silma ja taastunud enesekindlus. Tegelikult te vist ise ka ei tea millise heateoga te hakkama olete saanud:) Kirjutan täitesti vabalt ja see näitab minupuhul, et usaldan ja hoolin. Jah töö kirjapilt pole selline. Aga mis puudutab tööd siis ma suudan jälle asjadele keskenuda. (ULME).

Mul on teile nii palju häid sõnu öelda, et mõtted lähevad juba laiali.

Aitähh, et olemas olete ja olen mõttes Teiega.

Aga ÜKS KORD ME VÕIDAME NIGUNII ja ALLA EI ANNA!

Soovin Teile kõike paremat. Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust. Palju tervist Teile ja lähedastele."