neljapäev, 31. detsember 2020

Kaks-null-kaks-null, 2. osa

Kui ma veebruaris oma seisud ühel hetkel siis kokku olin löönud ja kõik need tabelitesse laiali jaganud, siis sain aru, et parimal juhul pean ma rahaliselt ilma võlgnevusteta vastu juuli alguseni. See oleks siis juhtunud sel juhul, kui ma poleks mitte midagi ette võtnud. Reaalsuses pidasin aga vastu oktoobri alguseni. Siis hakkasid esimesed viivitused maksetega tekkima ja mõni laen läks ka juba mitu kuud võlgnevusse. Aga siin ma nüüd siis olen, aasta viimane päev ja tänaseks ei ole mul mitte ühtegi laenu viivises.

Nagu juba korduvalt räägitud, siis septembri alguses alustasin ma antud blogi kirjutamist. Mu põhiline eesmärk oli ja on siiani oma loo jagamine ja olla ehk hoiatuseks kõigile, kes end laenudega järjest mutta kaevavad. Ääretult hea meel on mul selle üle, et neid võlglasi, kes siit vaimset ja samas ka juriidilist tuge on leidnud, on minule teadaolevalt täitsa mitu. Ja samuti teeb meele rõõmsaks see, et ma ei ole enam oma blogiga üksinda. Novembri keskel jõudis päris huvitavat teed pidi minuni info, et kuskil naisinvestorite facebooki grupis on jagatud üht võlablogi. Sain siis minagi selle lingi ja lugesin loo läbi. See blogi meeldis mulle esimesest hetkest peale. Selline mõnus naiselik emotsionaalsus ja hoopis teistsuguse vaatenurga alt kui minu enda oma. Esimene reaktsioon oli mul tegelikult see, et nonii, kas ma kaotan nüüd oma monopoliseisuse "sellel turul", aga peagi sain aru, et tegelikult ei saa võlablogisid mitte kunagi liiga palju olla. Pigem julgustan kõiki seda tegema, kes natukenegi mures oma vaimse tervise pärast, mida kanda võetud võlakoorem tekitab. See on tõeliselt hea teraapiavorm. Igal juhul... Samal päeval, 13. novembril, kui olin selle uue tekkinud blogi läbi lugenud, saatsin selle autorile ka tervituskirja. "Avastasin kuidagi huvitavate keerdkäikude läbi, et ma ei olegi enam ainus aktiivne võlablogija. Ei teagi muidugi, kas see asjaolu on tore või mitte, sest ideaalses maailmas ei oleks üldse võlglasi. Igatahes tahtsin teada anda, et tubli oled ja su blogi meeldib mulle. Oskad väga mõnusasti kirjutada." See blogija, kellest ma siin räägin, on meile tänaseks teada-tuttav AMOV :) Hiljem on kaks blogi veel tekkinud - Võlglase Päevaraamat  ja "Jah, ka mina olen võlgu!" Mulle meeldib, et kuigi temaatika on meil kõigil üks, siis on meil kokkuvõttes kõigil oma lugu rääkida, omade nüansside ja oma iseloomuga. Nii palju siis kogu sellest võlablogindusest.

Täiesti omaette teema on minu jaoks kõik need inimesed, kes mu ümber on selle blogi tõttu tekkinud. See tugi, mida see kõik annab, on nii hindamatu. Hetkel pean silmas siis ennekõike vaimset tuge. Kõik, kes te olete mulle kirjutanud, mu postitusi kommenteerinud, kaasa mõelnud, abi küsinud...või siis lihtsalt küsinud mu käest, kuidas mul läheb või kuidas end parasjagu tunnen. Silmad kipuvad vaikselt vesiseks, kui selle kõige peale mõtlen. Aitäh teile kõigile!

Lugejate soovitusel läksid mul ühel hetkel käiku Bondora toetuskanded, kuhu on tänaseks päevaks tehtud 23 ülekannet 772 EUR väärtuses. Need on numbrid, mida ma poleks ka oma kõige vägevamates unenägudes osanud ette kujutada. Neid tänutundeid ja emotsioone, mis mu sees valdavad, ei ole võimalik enam sõnadega kirjeldada. See kõik on lihtsalt täiesti ebareaalne.

Samamoodi on uskumatu kõik see, mida mu hea sõber minu heaks oli valmis tegema. See 18000 EUR, mille abil ma olukorra meeletult palju paremaks sain. See lisahapnik, mida see rahasumma andis, tagab suure tõenäosusega lõpuks ka mu ellujäämise igas mõttes. Ja võibolla päästab mind lõplikult ka mõttest antidepressantide poole piiluda. See andis mulle tagasi hea une, tööks vajaliku tahte ja motivatsiooni. See andis mulle tagasi elutahte ja energia. Ma sain taaskord nina vee peale ja ujun hea hooga taas õiges suunas (seejuures, tegelikult ma ujuda ei oska).

Kahjuks läks kuidagi nihu minu jaoks suhtlus suurkorporatsioonidega. Facebook pani mingil põhjusel mu algse blogi oma keskkonnas keelu alla (õnneks täiesti samasugune volglasepaevik on kenasti jagatav) ja ega väga enam ei loodagi, et see muutuks. Google teeb imelikke samme minu blogi ja Adsense'i paaritamisel. Alguses oli kõik hästi, aga 6. novembril läksin ma mingil põhjusel uurimise alla ja seal ma olen vahelduva eduga siiani - hoiatusteade pole kordagi muutunud ega kadunud, aga ometigi vahepeal paaril korral mõneks päevaks on täisfunktsionaalsus taastatud. Võta sa siis kinni, mis neile ei meeldi või kahtlane tundub (ise tahan uskuda, et just need Delfi "boostid" on need, mis trafficu kahtlaseks ajavad). Aga eks näis, mida tulevik selles osas toob.

Aga ega ma siia kokkuvõtteks rohkemat midagi lisada ei oskagi, vist said kõik olulised verstapostid võlgade ja blogiga seonduvalt ära kajastatud. Selline see 2020. aasta oli, loodetavasti tuleb järgmine aasta parem. Kaunist, rahulikku aastavahetust kõigile! Kohtume juba uuel aastal, uue hooga!

2 kommentaari:

  1. Mis pask see on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Head uut aastat sullegi! Ilmselt said mingi vaimse rahulduse, et nii asjaliku kommentaari siia panid. Jõudu ja edu edaspidiseks!

      Kustuta