Perekool ja elukutselised abipalujad

Eile pärastlõunal märkasin ühel hetkel, et ootamatult on mu blogisse hakanud ilmuma külastajaid foorum.perekool.ee lehelt. Teades natuke selle lehe tausta, siis kartsin kõige hullemat. Sellel lehel üldiselt ei halastata ja karmid hinnangud antakse otse ja keerutamata. Mul seal portaalis kasutajat ei ole ning juba aastaid pole ma seal lehel üldse käinud. Eks see maine ja arvamus on mul samuti tekkinud rohkem meediakajastuse kui isikliku kogemuse baasilt. Aga see selleks...

Igal juhul leidsin ma siis üles postituse, kus siis minu blogi link ka välja toodud oli. Kahjuks või õnneks on see postitus aga määratud (vist?) kustutamisele ja seega võibolla seda ei saagi edaspidi lugeda. Minu blogi lingile samas erilist tähelepanu tegelikult pööratud polnudki ja see kommentaar, kus seda mainitud oli, oli pigem positiivse alatooniga. Hea, kui minu blogi tuuakse näitena, kuidas asjad kontrolli alla saada - samas ei läinud see kuidagi korda ka vist teema algatajale.

Proovin siis antud perekooli foorumi postitusest väikese kokkuvõtte teha. Teema algataja on foorumi kasutajatele juba tuttav neiu, kes varemgi kurtnud oma kurba saatust ja suuri võlgasid. Sain aru, et viimati juhtus see märtsikuus ja siis oli võlasumma praeguse 16000 EUR asemel 6000 EUR. Üdini detailidesse ma lõpuks minna ei suutnudki, sest infot oli meeletult palju ja see läks pisidetailideni välja. Selle neiu lugu põhines siis sellel, et ta sünnitas surnud lapse, sellest tekkis depressioon, mis viis probleemideni tööl, makseraskused...sealt edasi juba kiirlaenud ja kogu see tavaline suureneva lumepalli efekt. Selles postituses soovis ta siis reaalselt abi ja annetusi. Ma ei hakka siinkohal seisukohta võtma, kas see kõik siis tõele vastas või mitte, aga kaasfoorumlaste vastused olid üsna üheselt hävitavad ja mõnitavad. Ja ega teema algataja samas väga koostöövalmis ei tundunud.

Läbi natuke teiste kanalite jõudis minuni infot ka selle neiu muudest väidetest ja tundus, et tema ainus eesmärk ongi lihtsalt raha saada. Nüüd ja kohe. Ehk siis mitte sellist juriidilist või finantsilist nõu (kasvõi võlgade kaardistamise näol - ilmselgelt oli näha, et ega ta päris täpselt ei tea sedagi, kui palju ta algselt laene on võtnud või mis radasid mööda see lõpuks inkassoni ja kohtusse on jõudnud). Arutasin õhtul seda teemat natuke laiemalt ka ühe inimesega, kes aegajalt sarnase saatusega inimesi aitab. Sisuliselt jõudsime koos tõdemuseni, et ongi olemas teatud liik kodanikke, keda võiks nimetada "elukutselisteks abipalujateks". Kindlasti antud näite puhul on võlg päriselt ka olemas, võimalik, et ka kogu see surnud lapse lugu vastab tõele, aga iseasi kas neid nii meelevaldselt ikkagi omavahel seostada saab. Igal juhul oli kogu see postitus korraga nii hariv, silmasid avav kui ka kurb. Ja kurb igal juhul - kui kogu lugu tõele vastas, on kurb kogu selle reaktsiooni ja sõnniku tõttu, mis talle peale kallati (samas, kohati oli ta selle ka ära teeninud...). Ja kui lugu ei vasta tõele, siis on see samuti meeletult kurb selle tõttu, et selliselt enne jõule siis inimeste headust ja hardust ära kasutada üritatakse.

Abi palumine ja abi andmine on samas mõlemad täiesti vabatahtlikud tegevused. Mitte keegi ei kohusta mitte millekski. Miks siis seda hukka mõista ja hakata niimoodi sõimama-laimama. Keegi küsib abi - kui tunned, et see teema kõnetab sind, siis anneta. Kui ei kõneta, siis kõnni edasi. Kui kerjus tänava ääres kerjab, siis sa ei pea talle raha andma, aga sul ei ole õigust ka tema valikut kritiseerida. Teoorias nii lihtne see maailm olla võikski ju...

Võlgades inimeste abisoovid on loomulikult arusaadavad ja mõistetavad. See ongi üks raske ja delikaatne teema. Omaette küsimus on aga, mis eesmärkidel seda raha tegelikult küsitakse. Laias laastuks võikski selle siis kaheks jagada:

• Küsin raha, et säilitada oma elukvaliteet. Ehk siis see raha ei lähe võlgade katteks, tõenäoliselt on sellisel hetkel võlad juba kohtutäituri käes - võimalik, et ka pangakontod arestitud ja elatakse sisuliselt laste või muude lähikondlaste pangakontosid kasutades.
• Küsin raha, et esmajoones ära tasuda oma võlad, samas püüdes ülejäänud rahast ikkagi ellu ka jääda. Ehk siis inimesel on võlad ära kaardistatud, ta teab väga täpselt, kuidas tal seis on. Tal on olemas mingigi plaan, kuidas asjadega edasi minna. Ta on avatud suhtlusele nii võlanõustajate, võlausaldajate kui ka kõigi teiste osapooltega. Samamoodi jagab ta piisavalt infot oma olukorra kohta.

Sellised mõtted siis siia jõulunädala algusesse. Kindlasti ei pretendeeri ma siinkohal absoluutsele tõele ja avaldasin lihtsalt oma tundmust kogu selle teema kohta. Kurb on tegelikult see, et väga paljud võlglaste hädad algavadki sellest, et ega ei teata täpselt oma murede suurust. Ja siis peidetakse lihtsalt pea liiva alla ja ärgatakse siis, kui kohtutäituri kiri saabub (heal juhul) või siis alles siis, kui poes enam pangakaart ei tööta ja kontod arestitud. Ehk siis mööda on lastud kõik inkassod, ametlikud nõuded, maksekäsu kiirmenetlus jne. Ja siis minnakse perekooli või kuskile Facebooki gruppi raha küsima kurva taustalooga.