Käes on kaua-kaua oodatud aprill, boonusekuu

Läbi soode ja rabade, läbi paksu ja vedela, läbi vihma ja tormi, ma olen lõpuks jõudnud lävepakule. Ma ei tea veel, kas see kõik on lõplik väljapääs, aga midagi positiivset on see igal juhul. Käes on kaua-kaua oodatud aprill. Vanad eestlased ütlesid selle kohta ka jürikuu, aga minu jaoks on see sel aastal ennekõike aastaboonusekuu. Ma ei tea veel täpselt, millal boonus kontole kantakse, aga ma saan kindel olla, et tulemata see ei jää. Sest see on suure töö ja vaevaga ning väga heade tulemustega välja teenitud.

Sisuliselt võib öelda, et järgneva 29 päeva jooksul on mul iga päev põhjust olla elevil ja ootusärevuses. Iga päev võib loota ja oodata rõõmusõnumit, piiks-piiks. Ja tegelikult on väga suure tõenäosusega õhus ka võimalus, et üks tore sõnum võib sel kuul veel saabuda - teade palgatõusust. Nii vähemalt on mulle välja lubatud. Kui suur see tõus saab olema, on hetkel siiski paraku veel teadmata. Ausalt öeldes on neid sõnumeid oodates ääretult raske end vaos hoida. Kõikvõimalikud kärsitushood segavad keskendumist. Andke see raha juba siia, las ma klaarin oma jamad ära nüüd! Aga tuleb end siiski talitseda ja teha edasi seda, mille eest mulle palka makstakse. Sest ega siis elu selle rahasüstiga ei lõpe, ka edaspidi tuleb tubli olla ja edasi püüelda veelgi parema elu ja mõnusama olemise poole.

Ma olen ääretult tänulik kõigile laenufirmadele ja muidugi ka eraisikutele, kes on minu suhtes kannatlikud olnud. Mu sees olevad süümepiinad on tegelikult päris tugevad olnud. Võlgu olemine on (vähemalt minu jaoks) ääretult suur ning ränk koorem. Polegi ju otseselt vahet, kas see summa on olnud 100 või 1000 eurot. Kui ikka graafik näeb ette, et sellel või tollel kuupäeval tuleb osamakse ära tasuda ja mul lihtsalt sel hetkel seda raha ei ole, siis käivituvad ikka väga ebameeldivad sisemised emotsioonid. Häbi, kurbus, piinlikkus. Tahaks maa alla vajuda, aga ometigi tuleb see vastutus võtta ning laenuandjale kiri teele panna, et see kuu on (jälle) kehvasti. Ning nii see jo-jo muudkui keerleb. Jään võlgu, klaarin ära ja siis taas jään hätta. Aga see kõik peaks peagi lõppema. Ma saan taas joonele tagasi. Ja see lootus on hea tunne. Realiseeruks see vaid kiiremini...

Ka võlglasena tuleks jääda siiski inimeseks

Nagu ma aegajalt kirjutanud olen, siis igasuguse silmaringi laiendamise eesmärgil olen ma liitunud päris mitmete Facebooki gruppidega. Just sellistega, milles inimesed räägivad oma erinevatest võlgadega seotud probleemidest. Igasugused inkassode, kohtutäiturite ja ka üldise võlamenetlusega seotud teemad. Samuti on mu "menüüs" ka erinevad eraisikute laenugrupid ning nendega seotud "võlglaste ja petturite" grupid. Tuleb tunnistada, et kogu see värk on nagu omaette riik riigis. Meeletult palju igasuguseid emotsioone ja anonüümseid postitusi erinevatel teemadel.

Tänaseks olen ma tegelikult suures pildis enamvähem juba harjunud nendes gruppides leviva retoorika ja teemade valikuga, aga alguses ehmatas see kõik mind ikka päris korralikult. Õigem oleks siin vist isegi kasutada sellist sõna nagu "jahmatas". See, kuidas inimesed ei suuda mõista, et tegelikult on nad ju ikkagi reeglina (eks alati on muidugi ka erandeid) ise süüdi, et nad sellises olukorras on. Sisuliselt minnakse seal postitustes lausa kohtutäiturite füüsilise karistamiseni välja (ei puudu ka ähvardused, mis sisuliselt täiturite elu kallale lubavad minna). Eks ma muidugi saan aru, et nurka surutud inimesed ongi äkilisemad ja kindlasti ei suuda end alati talitseda. Aga tuleks siiski mõista, et ka kohtutäiturid ning laenuandjad on ka siiski reeglina inimesed ning enamasti on ju laenuvõtja siiski ise need lepingud allkirjastanud ja tingimustega nõustunud. Üldjuhul täiesti vabatahtlikult seejuures. Et raha vastu võttes oli meel hea ja tuju laes, aga kui keegi tahab oma välja laenatud raha tagasi, siis on kogu maailm selles süüdi, mitte kunagi aga võlglane ise?!

Kui lugeda erinevaid postitusi ka võlglaste/petturite gruppidest, siis ka sealt hakkab silma see võlglaste võimetus oma otsuste eest vastutust võtta. Sõimatakse laenuandjat, antakse iga nädal mingeid suvalisi katteta lubadusi või lõppude lõpuks lihtsalt ignoreeritakse või blokeeritakse laenuandja ära. Niimoodi ju ei saa kuidagi probleeme lahendada. Lõpuks siis antaksegi selle võlglase vastu kiirmaksekäsk sisse ja kui sellele ka võlglane ei reageeri, siis ongi kogu see kupatus koos meeletute lisakuludega täituri laual ning seda enam väga vaidlustada või muuta väga lihtsalt ei saagi. Ehk siis suures plaanis on kogu see maailm siiski üles ehitatud erinevatele kokkulepetele ja mingi sõim või ähvardused siin ei aita.

Muidugi olen ka mina andnud lubadusi, mida ma täita pole suutnud. Aga sellegi poolest olen ma alati püüdnud olla viisakas ja avatud läbirääkimistele. Kogu selles võlamaailmas kehtib tegelikult vanarahva tarkus - "Kuidas küla koerale, nõnda koer külale". Vähemalt minu viie aasta isiklik kogemus on näidanud, et isegi, kui ma pole alati lubadusi täitnud, siis korrektse suhtlusviisiga võib saavutada päris häid tulemusi kõigile osapooltele.

Võimalik, et mu praegune postitus siin saab ka negatiivset vastukaja. Et küllap ma ikka ei jaga üldse matsu ja kohtutäiturid ongi tegelikult igasugused vereimejad, kes on selle kohtlemise ära teeninud. Või et üleüldse on see postitus tegelikult inkassode või täiturite koja poolt kinni makstud ja mida kõike veel. Aga nii see muidugi ei ole. See kõik on lihtsalt kaine mõistus. Jäägem palun inimesteks, isegi nii stressirohkel ajal nagu seda võlglaseks olemine on.

Üks selline praktiline nipp ka siia lõppu - kui te tunnete, et te ei suuda end alati talitseda, siis viige igasugune laenuandjate ja inkassodega suhtlus e-maili tasandile. Siis saate rahulikult alati oma laused läbi mõelda ning emotsionaalsust vähendada. Vähemalt enda kogemusest võin öelda, et see toimib päris hästi - juba pikemat aega ei vasta ma ühelegi võõrale telefoninumbrile, aga samas laenufirmade kirjadele vastan alati.

Milline on minu nägemuses hea võlanõustaja?

Tänase postituse ajendiks on mu viimase küsitluse niiöelda järeltõuge. Kuigi olin selleks hetkeks juba kokkuvõtte ära teinud, saabus siiski kaks vastust veel. Ning ühes neist oli ka täiesti konkreetne küsimus ning natuke võiks sel teemal mõtiskleda küll.

Küsimus ise oli selline: "Kuna koolitan end võlanõustajaks, siis oleks minul küsimus, et mis oleksid Sinu ootused võlanõustajale? Milline on hea võlanõustaja Sinu nägemuses?"

Tõele au andes ei ole ma tänaseks enam mitte kohe sugugi tavapärane võlglane. Seega, niiöelda klassikalistesse raamidesse ilmselt minu ootused ehk ei mahu. Aga sellegi poolest on mul siiski tegelikult täitsa oma arvamus olemas. Loomulikult mõistan ma väga hästi, et võlanõustaja amet on tegelikult ääretult keeruline. Sisuliselt peaks ühes heas võlanõustajas olema justkui kolm tippspetsialisti koos - hea finantsmaailma tundja, väga hea juriidilistes küsimustes ning lõpetuseks sinna otsa ka ülihea psühholoog. Sisuliselt jõuavad võlanõustaja jutule ju tegelikult üsnagi katkised inimesed, stress üle pea, võibolla juba igasugused peresuhtedki sassi löödud, rääkimata nendest igapäevastest kirjadest ja kõnedest, kus sisuliselt küsitakse koguaeg üht ja sama küsimust - "Millal raha ära maksad?" Ning seejärel siis võtta see katkine inimene vastu ja proovida ta alustuseks üldse rääkima saada ilma, et ta esimese kohtumise järel kogu asja sinnapaika jätaks, see ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Mina olen isiklikult kokku puutunud kolme võlanõustajaga ning minu kogemused on pigem meeldivad, kuigi ega nad lõpuks mind väga põhjalikult aidata ei saanudki, sest mu enda olukord läks ootamatult nii palju paremaks (sõbrapoolsest laenust kuni töökohavahetuse ja korraliku palgatõusuni välja). Võlanõustaja peab olema inimene, kes nui neljaks peab alustuseks saama kätte täiesti ausa ja ilustamata seisu võlglase kõigist kohustustest. Ilma selleta lihtsalt ei olegi võimalik seda kõike edasi kuhugi suunatagi. Võlanõustaja ei ole mingi võluvits, kelle juures kahe visiidiga saab kõik korda. Nagu ma siin hiljuti ka ühes postituses kirjutasin, siis võlglased reeglina alahindavad oma probleemi tõsidust. Kuigi tänasel päeval on arvatavasti võlanõustajate järele nõudlus ilmselt kõigi aegade kõige kõrgem, siis paraku paljud võlglased nendeni siiski ei jõua, mitte kunagi. Reeglina siis põhjuseks see, et nad kas häbenevad oma olukorda, pole nad üldse sellisest võimalusest teadlikudki, peavad seda meeletult kalliks teenuseks (kõik, mis on seotud juriidiliste teemadega, on ju kallis!) või on lihtsalt omadega juba nii sügaval, et peavad seda mõttetuks (niikuinii on kõik tuksis). Ja üleüldse, mida see võlanõustaja üldse minu heaks teha saakski, tema ei hakka ju minu eest võlgasid kinni maksma. Sellised mõttekäigud on paraku päris levinud, ka nende seas, kes minuga on ühendust võtnud ja abi küsivad. Tihtipeale need vestlused lõppevadki sel hetkel, kui küsin, kas inimene juba nõustaja jutule on jõudnud. Seega, kokkuvõttes tuleb tunnistada, et kogu see valdkond saab toimida ainult koostööl. Loomulikult on alati häid võlanõustajaid ja on ka kehvemaid, aga see kõik sõltub juba omavahelisest klapist. Mina hindan selles mõttes kindlasti konkreetsust. Sõbralikku konkreetsust. Kurjustamist või pahandamist ma kuulata ei viitsiks (kusjuures, mulle tundub, et see on paljude jaoks üks takistusi - nad kardavad, et võlanõustaja hakkab neid noomima). Ma kokkuvõttes ei tea, kas see vastus on siin piisav küsija jaoks, aga ma loodan, et sa annad märku, kui soovid midagi veel lisaks küsida. Kahjuks mina ei tea, kes selle küsimuse taga oli ja ma ei saa paraku ka kuidagi otsesemalt vastata kui vaid selle postituse kaudu siin. Igal juhul minu soe soovitus kõigile, kes võlgadega hädas - vutt-vutt oma kohaliku omavalitsuse lehele, uurige järgi, mis seis teie kandis selle teenusega on ja pange aeg kirja (kui sinu omavalitsuses seda teenust pole, siis peavad nad sulle selle kinni maksma). Uurige, küsige, tegutsege. Lõppkokkuvõttes need mured reeglina ise kuhugi ära ei kao.

Aga selle postituse lõpetuseks ma annaksin ülevaate sellest, kui palju mind siin jaanuari/veebruari abipalumise käigus aidata. See pilt on küll neile juba tuttav, kes mu Facebooki kontot jälgivad, aga sellegi poolest panen selle siia ka. AITÄH teile kõigile!

Võlglane on justkui "õrnalt vaimuhaige"

Võlglased teevad hästi palju vigu. Eksimine ju ongi inimlik ja eks ole ju võlglasedki inimesed. Aga selliseid igakuiseid eksimusi ja valesid valikuid tuleb arvatavasti ette rohkem kui niiöelda mittevõlglastel. Olles püüdnud jälgida nii enda käitumist kui ka kaasteeliste otsuseid, siis tuleb tõdeda, et siit koorub välja päris palju erinevaid mustreid. Nii fundamentaalseid kui ka selliseid väiksemaid. Püüaksingi siis täna veidi neid lahti harutada.

Oma võlgnevustega tegelemine on nagu kaaluprobleemidega võitlemine. Selleks, et edukas olla, on vaja meeletult tahtejõudu ja distsipliini. Aga kahjuks on siin tegemist vägagi keeruliste lahingutega iseenda sees. Loomulikult on vaja ka plaani, suurt plaani. Kes meist ikka tahaks võlgades või ülekaaluline olla, eks ole. Aga isegi, kui sul on mingid mõtted ja kavad, kuidas oma olukorda leevendada ja läbi selle lõpuks august välja ronida, siis sellest kõigest kinni pidada on endiselt ääretult keeruline. Võlamuredega võitlus on justkui nagu kolm sisemist sõda korraga - psühholoogilised, juriidilised ja muidugi ka finantsilised lahingud. Ning lisaks sellele peab tähelepanu pöörama ka oma võlgnevuste tekkimise juurpõhjusele. Vahet ju polegi, kas selleks on mõni sõltuvus, ebaõnn või lihtsalt valed finantsotsused, üle oma võimete elamine jne. Reeglina võlglane siiski täiesti üksinda ei suuda august välja ronida.

Omaette teema ongi tegelikult olukorra adekvaatne hindamine. Kuna võlglase vaimne tasakaal on täiesti katki, siis ei ole võimalik siit ka eeldada mingeid üdini mõistlikke või ratsionaalseid hinnanguid ega ka otsuseid. Igasugune oma olukorra tõsiduse ala- või ülehindamine on täiesti tavapärane, enamasti siis pigem alahinnatakse oma seise, maalitakse enda jaoks oluliselt ilusam pilt, kui see tegelikult on. See vist on mingi enese säästmise režiim. Või siis teatud mõttes ka ainuvõimalik moodus, kuidas end üldse veel teovõimelisena hoida. Julgen täitsa ausalt tunnistada, et ka mina olen seda "pattu" korduvalt ja korduvalt teinud. Kurb on muidugi see, et selle käigus hakkab inimene oma valesid ise ka lõpuks uskuma. Selle tõttu vist paljud võlglased võlanõustaja ukse taha ei jõuagi, sest kardavad seda tegelikku tõde. Ning ega seda kaardistamistki ei julgeta ette võtta, sest reeglina numbrid ei valeta (eriti, kui neid kogu aususega sisse kanda).

Üldiselt on võlglane oma vaimse seisundi poolest üsnagi haavatud ning temaga suheldes on kindlasti lisaks finantsilistele ja juriidilistele teadmistele vaja ka psühholoogioskuseid. Kui võlglasele sõimates või isegi ähvardades peale lennata, siis võib kogu see niigi habras seis totaalselt kokku variseda. Ehk siis, tahame me seda või mitte, aga tegelikult on võlglane natuke nagu "õrnalt vaimuhaige" isegi. Võibolla on liiga karm hinnang, aga ma enda puhul olen küll kõige raskematel hetkedel seda tunnetanud.

Olen päris mitu kuud tegelikult jälginud neid igasuguseid "võlglased ja petturid" Facebooki gruppe. See on karm lugemine, jõhker maailm. Ühelt poolt ma loomulikult saan aru, et võlausaldajate jaoks ongi need võlglased ühed petturid ja kaabakad. Ning ilmselgelt tulebki neid aegajalt raputada, aga need meetodid ja kogu see avalik alandamine on kindlasti täiesti mittetoimiv meetod, raha see tagasi ei too ja kõige hullemal juhul surutakse see niigi haavatud loom sellisesse olukorda, kus kaob igasugune eluisu. Tagajärjed on sellisel juhul kahtlemata juba fataalsed. Mis sellisel juhul üldse võlaandja seisukohalt lahendus või parem meetod oleks? Mul pole õrna aimugi. See kõik taandub vist lõpuks ikkagi inimeste tundmise ja suhtlemise tasanditele. Psühholoogiavärk.

Enamasti on paratamatus ka see, et võlglane ei tee endale enim haiget mitte nende algsete laenulepingutega (need on reeglina isegi sellised viisakad) vaid just sellega, et ta hakkab ühel hetkel oma tekkinud tulekahjusid kustutama bensiiniga. Ehk siis laenud lähevad järjest räigemateks. Ning lõpuks ollaksegi kuskil eraisikute laenugruppides, kust võetakse mingite 500% aastaintressidega väikelaene. Inimene lihtsalt kaotab end ühel hetkel sellesse rattasse ära. Ja kui sissetulekuid või ka lisasummasid (vahet pole kas siis müüakse midagi maha, tehakse erakorralisi lisatöid või on ees ootamas mõni boonus või palgatõus) kuskilt lähiajal paistmas ei ole, siis lõpebki see sisuliselt pankrotiga, kohtutäiturite arestidega jne. Ehk siis algselt võibolla mingist uue mobiiltelefoni jaoks võetud järelmaksust saab aja jooksul täielik katastroof. Ahnus ja kärsitus. Väga tuttavad terminid ka mulle endale loomulikult.

Võlglane on oma olemuselt ka natuke nagu uppuja. Kõik õlekõrred võetakse kasutusele, mida vähegi inimene suudab välja mõelda. Eks lõplikud meetodid sõltuvad muidugi ka inimesest endast - kes sisuliselt hakkab oma sõpru ära kasutama ja räägib endale igasugused summad välja, kes läheb siis juba eelpool mainitud gruppidesse, kes hakkab lähisugulaste identiteete kasutama (see on juba kriminaalne tegu) või kes tõmbab end lihtsalt oksa, sest ei suuda seda kõike enam välja kannatada.

Mulle on aga võlglaseks olemine ja ka teiste lugude lugemine/kuulamine õpetanud seda, et igasuguste viiviste ja leppetrahvide (hetkel räägin siis ennekõike võlglaseks jäämise algusest) tekkimisel tuleks hakata laenuandjatega suhtlema. Ning tuleb endale aru anda, et oluliselt odavam on nendele esimestele laenufirmadele võlgu jääda kui hakata seda iga hinna eest elus hoidma. Maksadki nii palju nagu pangakonto lubab. Isegi kui tulevad need trahvid ja viivised ning pikemas plaanis ka mingid inkassod, siis nendega saab ka edasi elatud. Isegi, kui keegi annab kohtusse, ka siis saab uusi kokkuleppeid ja maksegraafikuid teha. Peaasi, et sa ei tekitaks endale uusi kohustusi mingite haigete intressidega. Need on rasked otsused ja rasked hetked, aga tegelikult saab sel moel end palju hullemast säästa. Loomulikult on olemas ka igasugused kohtulikud võlgade ümberkujundamised ja muud vahendid, aga kui ei jaksa nendega tegeleda, siis jumala eest, ära hakka uute laenudega vanu lepinguid elus hoidma. Taaskord pean muidugi nentima, et mina ise olen samasugune loll olnud ja neid eelkirjeldatud vigu ohtralt teinud. Seda enam ma tean tänaseks, kui vale see kõik on olnud. 

Kokkuvõttes - karju appi, aga ära kurat võta neid uusi laene!

Küsitluse tulemused

Üheksa päeva tagasi, 12. märtsil, avaldasin ma ühe küsitluse, milles siis soovisin veidi tagasisidet saada, mida teie minuga seotud asjadest õigupoolest arvate. Mul on ülimalt hea meel tõdeda, et teid oli palju-palju rohkem, kui ma eales oleksin uskunud. Kui neid küsimusi koostasin, siis peast käis läbi, et oleks tore, kui 25-30 inimest võtab vaevaks oma mõtteid jagada. Aga teid tuli lausa 68. Suur-suur aitäh kõigile! Minu jaoks on iga selline tegu justkui nagu kingitus, hingepalsam. See annab teadmise, et ma tõesti olen aastatega kokku pannud midagi sellist, mis inimesi kõnetab. Eks kogu selline võlgadega seonduv maailm on vähemalt meie riigis üsnagi tabuteema. Ega keegi neid asju avalikult rääkida ei soovi ning kohati tundub, et ega inimesed ei taha isegi näidata seda, et nad selliste teemade vastu huvi tunnevad. Aga paraku on see kõik tänapäevase maailma järjest süvenev probleem. Aga mis seal ikka, on nagu on, võibolla aitab ka see blogi siin ühiskondlikult ja kollektiivselt natuke neid teemasid paremini mõista. Aga nüüd siis küsitluse vastuste kallale.

Kas sinu jaoks muudaks midagi, kui sa teaksid, kes ma olen (nimi, taust jne)? 

Siin oli väga suure ülekaaluga kõige levinum vastus "Ei muudaks, see anonüümsus on täiesti OK". Lausa 72% inimesi on arvamusel, et nii nagu ma seda asja siin juba peaaegu 5 aastat ajanud olen, ongi kõige õigem. Lisaks vastas üks inimene ka vabas vormis sisuliselt samamoodi - "Ei muudaks, anonüümsus on täiesti OK. Avalikult võlglase kapist väljatulek on ikka suur eneseületus. Mind ainult huvitaks, mis erialal sa tegev oled". Vastus sellele küsimusele - IT erialal toimetan juba päris palju aastaid ja olen selle valikuga väga rahul. Kui veidi veel vastuseid vaadata, siis 12% arvas, et "Jah, tekitaks ehk tugevama side" ning 8% teatas, et nad teavad, kes ma olen.

Mis ajast mu blogi lugeja oled?

Sellele küsimusele vastasid peaaegu pooled inimesed (47,1%), et nad on minuga olnud blogi algusest peale. See teadmine on minu jaoks sisuliselt hindamatu väärtusega ja teeb südame alt soojaks. Teie oletegi tegelikult ju minu tugigrupp, kes juba mitu pikka aastat minu tegemisi jälginud. Aitäh! 32,4% on minuga olnud paar aastat ning 11,8% on selle blogi lugejaks alles hiljuti hakanud. Selle kõige juures on oluline ka see, et ühelt poolt annab see kõik mulle vaimujõudu, aga teisalt olen ma rõõmus iga inimese üle, kes tänu sellele blogile hakkab oma võlakoormale leevendusi otsima. Selle kõige tõttu tegelikult püüan igas oma postituses olla võimalikult faktitruu. Et inimesed leiaksid siit ka praktilisi nippe, kuidas oma võlgadega hakkama saada nii vaimselt, juriidiliselt kui ka loomulikult rahalises mõttes.

Mis teemad sind rohkem kõnetavad? (siin sai valida mitu vastust)

Praktiliselt kõiki vastajaid kõnetavad psühholoogilised väljakutsed (85,3%). Eks see ole ka loogiline, sest praegusel ajal lihtsalt ongi vaimsed teemad kahjuks paljude jaoks vägagi aktuaalsed. Ja noh, motivatsioon ning töö- ja teotahe on lõppude lõpuks need, mis meid tegusana hoiavad. Ilma nendeta ei saaks ükski võlglane oma teekonda edukalt lõpuni viia. Pooltele inimestele pakuvad huvi ka kõikvõimalikud juriidilised nüansid. Ning veidi ehk isegi ootamatult on minu murede juurpõhjus enamusele siiski pigem selline "meh" värk - vaid 17,6% soovib spordiennustuse teemasid lugeda ning 26,5% huvitub üleüldisemas mõttes hasartmängudega seotud postitustest.

Kas sinu meelest on OK, kui blogija oma lugejatelt rahalist abi küsib?

Teatud mõttes on see küsimus minu jaoks ehk isegi kõige delikaatsem. Aga teie vastused annavad mulle enesekindlust ja usku juurde. Ehk siis kokkuvõttes ei olegi see asi nii dramaatiline või halb. Kõige populaarsem vastus siin oli "Jah, aitasin ka ise hea meelega" (39,4% vastanutest). 27,3% vastas "Jah, aga ise ei annaks". Ning teised vastused olid juba oluliselt väiksema osakaaluga. Vabas vormis vastuste seas oli näiteks "Jah, aga ei ole veel aidanud, aga ei välista seda tulevikus", või ka näiteks "Raskes olukorras on täiesti ok abi küsida, pole vahet kes oled" ja ka näiteks "On küll hea toon, kui seda ei juhtu liiga sageli". Seejuures, mitte keegi ei valinud vastust "Ei, minu meelest ei ole see hea toon".

Kui sellest blogist ilmuks raamat, kas sa ostaksid selle?

Siin tuleb tõdeda, et raamatu vastu on huvi pigem leige. Kõige populaarsem vastus oli "Ei, mulle piisab blogist ka" (41,2%). 38,2% arvas, et siis ostaks "kui sisaldaks ka materjali, mida blogis pole" ning 20,6% oli siis neid, kes ostaksid igal juhul. Eks ole näha, kas selle teemaga kunagi üldse jõuan kuhugi või mitte. Hetkel on igasuguseid kiiremaid ja kriitilisemaid teemasid mu elus nii palju, et raamat on praegu kuskil kaheksandas reas tagaplaanil.

Kas sooviksid midagi mult küsida või midagi kommenteerida? Huvitavamad küsimused saavad ka blogis vastatud.

Tegemist oli siis vabatahtliku punktiga ning mul on väga hea meel, et peaaegu pooled vastanutest seda võimalust ka kasutasid. Proovin siis järjest neid kommentaare/küsimusi siit üles noppida ja neile midagi asjalikku vastata. Maria ja Keni teemasid puudutavad kommentaarid jätan siinkohal käsitlemata, sest nende viimaste kuude tegemised said juba eraldi postitustena ära kajastatud (lausa 7 inimest küsis nende kohta).

"Tean, et koduste/abikaasa eest oma tegelike emotsioonide ja rahalise seisu varjamine on väga raske, aga kuidas on võimalik, et lähedased aru ei saa, et tegelikult on Sul väga keeruline, et oled mõtetega tihti kuskil mujal, et Sul on depressioon, et Sa pole päris Sina ise? Kas see hirm on ka pidev, et Su "tegelik elu" tuleb päevavalgele?" Jah, see on olnud kogu selle katsumuse üks keerulisemaid asju. Ega ma ju teiste tunnetusi liiga hästi kirjeldada ei oska, et kuidas nemad mind kogu selle aja näinud on. Aga eks siin kokkuvõttes oligi määravaks minu introvertsus, ma olengi suhteliselt tuim. Selle kõigega seoses on tänane reaalsus siiski see, et mu lähedased on kursis mu rahaprobleemidest. Üks südantlõhestavamaid hetki oli see, kui väike poeg vaatas mulle otse silma sisse ja küsis: "Issi, kuhu sa oma raha panid?" See oli karm kohtumine reaalsusega ja andis mu eksimustele hoopis teistsuguse dimensiooni.

"Millist raha majandamise programmi sa kasutad või vana hea vihik/exel?" Vihikut kui sellist mul otseselt ei ole, mulle meeldivad digilahendused rohkem. Aga suures plaanis võlgade haldamiseks on mul jah Excel ning kulutuste jälgimiseks kasutan sellist äppi nagu Toshl Finance, kuhu siis kannan kõik sissetulekud ja väljaminekud sisse. Kunagi isegi kirjutasin sellest pikemalt ka - siin.

"Milline on olnud kogu selle teekonna kõige raskem osa?" Vastus lihtne ja konkreetne - kaksikelu. See pidev varjamine ja valetamine on ääretult ränk. Kõik oleks oluliselt lihtsam olnud, kui ma oleksin juba 5 aastat tagasi appi karjunud ja oma mured ära rääkinud. Aga kahjuks seda kõike enam muuta ei saa. Tol hetkel sai need valikud ja otsused tehtud ning eks kõik röövis mult kahtlemata väga väärtuslikke eluaastaid. Ega ilmaasjata ei öelda, et stress tapab.

"Milline on olnud kogu selle teekonna kõige meeldivam osa?" Meeldivaid hetki ja tõdemusi on olnud tegelikult päris palju. Üks olulisemaid on ehk isegi see blogi siin. See on mind meeletult aidanud, parandanud mu väljendusoskust ja andnud mulle võimaluse oma mured justkui peast eemale saada (läbi selle, et olen need kirjalikult lauseteks vormistanud ja justkui kõrvale tõstnud). Lisaks panevad sellised kriisid tegelikult inimese loovuse ja ellujäämisinstinktid täie hooga tööle. Nii olen ju minagi tänaseks olukorras, kus mu sissetulekud on selle blogi pidamise ajal rohkem kui kahekordistunud. See kõik annab juurde vaimujõudu ja usku, et kui kõik kord ületatud saab, saan ma elada vägagi toredat elu.

"Mida sa soovitaksid teistele?" Ärge tehke nii nagu mina alguses tegin. Rääkige oma inimestele, kuidas asjad on. Mu mured oleksid võinud olla palju väiksemad, kui oleksin õigel hetkel aus olnud.

"Kas uus seaduse muudatus, mida kavandatakse luues register teeks inimeste elu paremaks?" Jah, loomulikult teeks. Päris paljud minu jamad oleksid olemata olnud. Ma oleksin palju varem enda teekonnal stopp-märki näinud, sest läbi selle positiivse krediidiregistri oleksid mu rahakraanid kinni keeratud ja ma ei oleks oma sõltuvust enam toita saanud. See kõik oleks palju varem ja palju väiksemate armidega lõppenud.

"Seda on vist küsitud tegelikult ja tundub, et Sa millegipärast ei taha vastata, mis on ka okei. Lihtsalt lugejana ei ole juba ammu ettekujutust, mis seisus tänaseks reaalselt oled, rahanumbrites ja aastates, kas nt poolel teel või kui suur osa algsest võlast on praeguseks tasutud. Soovin igal juhul südamest jõudu ja vastupidamist!" Jah, tõsi ta on, numbripostitused on tõesti unarusse jäänud. Aga luban selle vea parandada ja teen ülevaate siis, kui olen oma aastaboonuse kätte saanud ja kõik tulekahjud ära klaarinud. Praegu on seda igasugust võlaudu liiga palju.

"Kuidas perele seletad, et korraliku palga juures, mitte midagi endale lubada ei saa? Ühised väljasõidud, kinod, teatrid, puhkusereisid?" Eks siin on kaks asjaolu - esiteks varjasin ma päris tükk aega oma palga suurust (rääkisin selle ca kolmandiku võrra väiksemaks) ja eks sai ka vabandada igasuguse maailmamajanduse ebastabiilsuse või kasvõi kõrge Euribori taha neid asju. See kõik on olnud tegelikult väga raske ja ebameeldiv aeg. Sisuliselt elasin ma aastaid lõhestunud isikuna, mängisin justkui mingit veidrat rolli. Ma ei tahaks enam mitte kunagi midagi sellist üle elada.

"Miks sa ei ole võlgade ümberkujundamiskava proovinud? Sellel on kindlasti erinevaid põhjuseid, sest lõpuks ju kohtunik otsustab, kas alustada kavaga või kuulutada hoopis välja eraisiku pankrott." See teadmine, et selline variant on olemas, on mul sisuliselt blogi pidamise algusest olemas olnud. Aga ma olen alati (teinekord ka muidugi alusetult) uskunud, et ma saan ise kõik probleemid lahendatud. Ise võtsin laenu, ise mängisin kõik maha, ise klaarin ära ka. Ning eks üks põhjusi oli loomulikult ka see, et ma ei olnud selliseks "elu inventuuriks" valmis (sisuliselt tähendab see protsess seda, et iga rida pangakonto väljavõttel võetakse pulkadeks lahti ning see kõik oleks laviinina ka abikaasale kaela lennanud). Tänaseks aga olen jõudnud juba olukorda, kus ma suure tõenäosusega ei vaja seda õlekõrt enam.

"Kas sa oled teinud omale tagasihoidliku eelarve ning pead sellest kinni ja elad võimalikult minimalistlikku elu, et võlast vabaneda? Vaatan Youtubest Caleb Hammeri finantsauditeid ja see on olnud vägagi silmiavardav minu jaoks erinevate kulutuste ja eelarve tegemise osas, ja pani mõistma, et ma ostan tegelikult palju asju, mida päriselt ei vaja ja ma kahtlustan, et sa teed sama, et pärast niimitut aastat endiselt võlgadega maadled. Ma arvan lugejatele oleks huvitav ausalt teada saada, kuidas rahaga ümber käid ja kui suur osa palgast läheb väljasõitudele, väljas söömisele, kingitustele, brändikaupadele, snäkkidele jms ebavajalikele asjadele, selle asemel et selle raha abil aktiivselt võlgu "rünnata"." Minu eelarve on ääretult tagasihoidlik. Sisuliselt 80% mu sissetulekutest läheb võlgade katteks. Tänu sellele, et olen kodus siiski omad asjad ära rääkinud, võttis abikaasa näiteks oma kanda kommunaalmaksed ja enamus poes käike teeb samuti tema. Minu kanda on lisaks laenudele hetkel internetitasu, elekter. Õnneks tänu kodukontoris töötamisele on mu transpordikulud praktilised olematud. Et see säästurežiim on mul tänasel päeval üsnagi maksimaalne (jah, eks alati saaks ju ka koduvahetuse peale mõelda, aga õnneks seda siiski ilmselt tegema ei pea, lahendused tulevad varem). Mingeid niiöelda ebavajalikke asju ei osta ma juba aastaid, väljas söömisega samamoodi. 

Ning siia lõppu siis ka mõned julgustavad ja toetavad laused. 

• "Põnevat elu!" 
• "Soovin parimat tulemust sulle ja asjad lahenevad alati!" 
• "Aitäh, et lugu jagad" 
• "Sa kirjutad väga avameelselt ja kaasahaaravalt. Ma arvan, et oma nime alt kirjutades ei saaks Sa nii avameelne olla. Seega, täiesti ok ja mõistetav on, et jagad oma teekonda varjunime alt. Elan Sulle kaasa ja loodan, et saavutad peagi olukorra, kus saad pingevaba elu nautida." 
• "Pea vastu!" 
• "Küsida ei taha, lihtsalt öelda, et ära piitsuta end nii palju. Sa oled ka inimene, ei peagi koguaeg eeskujuks olema ja üli tubli, ja küll asjad ajapikku kergemaks lähevad." 
• "PS! kirjuta raamat valmis ja ma tulen esitlusele, siis saame päriselt ka tuttavaks ;)" 
• "Ja lõpetuseks! Kõike head sulle, sa oled äge inimene ja jätka samas vaimus ;)" 
• "Mina seda raamatut ei ostaks, aga usun, et paljudel võiks siiski sellest kasu olla."

AITÄH TEILE KÕIGILE!