Võlad on nagu üks "kihiline kook"

Kui keegi ütleb: "Ma olen võlgades", siis enamik inimesi kujutab ette ühte konkreetset summat, mis tuleb lihtsalt ära maksta. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune – see on nagu kihiline kook, mille iga kiht peidab endas oma lugu, oma emotsiooni, oma valusa tõe. Ja selle koogi lahti harutamine on omaette suur töö.

Esimene kiht on tavaliselt kõige nähtavam: krediitkaart, tarbimislaen, ehk mõni kiirlaen. Aga kui hakkad sügavamale kaevama, siis avastad järgmised kihid – maksmata arved, unustatud intressid, viivised, ja lõpuks need kohustused, mida inimene iseendale ei tunnista. Jah, just see on kõige raskem – enda ees aus olemine.

Tihtipeale on pikaajaline võlgnik iseenda suurim vaenlane. Mitte pahatahtlikkuse pärast, vaid kaitsemehhanismi tõttu. See on natuke nagu lein – inimene eitab, pisendab, lükkab edasi. Numbrid tunduvad liiga suured, liiga hirmutavad, ja nii tekib illusioon: "Kui ma praegu ei mõtle sellele, siis ehk see kaob." Aga ei kao.

See kihistumine ei ole juhuslik. See on psühholoogiline kaitsemehhanism, mis hoiab inimest tegusana. Kui kogu reaalsus korraga ajusse jõuaks, oleks see nagu valulaks, mis halvaks liikumise. Võlgnik vajab seda adrenaliini, seda väikest lootuse sädet, et mitte alla anda. Võib-olla ilma selle kihistumiseta inimene loobuks ja ütleks: "Ma ei suuda."

Siin peitubki suur väljakutse: isegi kui inimene saab rahasüsti, näiteks mõne abilaenu või sõprade toetuse, lahendab see vaid mõned kihid. Tuumani jõudmine võtab aega. Ja see aeg ei ole kuud, vaid tihti aastaid. Sellel teekonnal on tagasilanguseid, ootamatuid lööke, ja vahel tundub, et laev, mille suuna oled õigele poole pööranud, liigub ikka liiga aeglaselt.

Kõige suurem muutus algab siis, kui inimene avab end. Kui ta räägib oma murest, mitte ainult teistele, vaid lõpuks ka iseendale. See on hetk, kus ta tunnistab: "Jah, on veel üks kiht, mida ma seni eitasin." See on valus, aga see on vajalik. Sest alles siis saab hakata päriselt koogi tuuma poole liikuma.

Võlgade kihiline kook ei ole lihtsalt rahaline probleem – see on emotsionaalne, psühholoogiline ja sotsiaalne väljakutse. Kui sa oled selle sees, tea, et kihid ei kao üleöö. Aga iga aususe hetk, iga samm tuuma poole, on võit. Ja see võit on väärt kõiki kihte, mis ootavad veel lahti harutamist.

Ausus ja avameelsus on esimene samm vabaduse poole

Täna tahaksin rääkida teile loo sellest, kuidas ma aastaid elasin justkui mingis paralleeluniversumis, kus ma muudkui lootsin, et ma saan üksinda hakkama. Ma uskusin, et ma säästan selle kõigega oma lähedasi. Ma ei kuulanud ei sõpru ega ka spetsialiste, kes juba ammu soovitasid mul kõik ausalt ära rääkida. Aga mina olin kange, mina vaikisin ja kannatasin üksinda. Sest nii tundus mulle ainuõige. Ma isegi andsin endale lubadused, et need saladused tulevad minuga hauda kaasa ja vaikin igavesti. Aga...

Raha on teema, millest me väga tihti rääkida ei soovi. Me kardame, et tunnistades oma raskusi, näeme välja nõrgad, läbikukkunud. Aga tegelikkus on karm: vaikimine ei päästa sind, see süvendab su auku. Kujuta ette olukorda: kuu algus, aga sinu eelarve on juba miinuses. Sa tead, et iga euro on arvel, aga su abikaasa eeldab, et sul on vaba raha. Ta palub sul maksta lapse kooli teatrietenduse eest või katta Lottemaa reisi. Sa ei julge öelda, et sul pole seda raha. Sa tunned häbi. Ja nii otsid sa raha kuskilt mujalt – krediitkaardilt, kiirlaenust, sõbralt või lausa Facebooki laenugruppidest. Veel üks auk, veel üks koorem. Ja iga kord, kui sa varjad tõde, kaotad killukese rahu ja usaldust.

Miks me vaikime? Sest me kardame, et meid peetakse läbikukkunuks. Me kardame, et meie lähedased pettuvad meis ja meile langeb kaela suur süüdistustekoorem ning lisaks kõigele on meis justkui mingi illusioon, et küll me saame ise hakkama, on vaja lihtsalt veelgi rohkem pingutada. Aga tegelikult ei lahenda vaikimine mitte midagi. See tekitab pingeid suhetes, kasvatab stressi ja viib sind veelgi sügavamale võlgadesse.

Hetkel on minus tärganud justkui mingi valgustus. Viimaste kuudega olen aru saanud, et minu ainus pääsetee ongi "kapist väljatulek". Eks lõpliku avalikustamise detailsuse peab iga inimene muidugi ise valima. Peaasi, et kõik, mis antud hetkes oluline, tuleks päevavalgele, et see ei jääks enam sinu sisse peitu. Enda puhul ma tunnetan näiteks, et mängurlus ei ole tänaseks enam tähtis, aga rahaline seis, laenukohustused, reaalne võimekus pere eelarvesse panustada on sellised teemad, millest lihtsalt tuleb ausalt rääkida. Selle kõige kohta võiks öelda, et parem hilja kui mitte kunagi.

Olgem ausad, selles seisus on just ausus ja avameelsus need esimesed sammud vabaduse poole. Kõik muud variandid on lihtsalt enda petmine. Kui sa räägid, juhtub midagi imelist - pinge kaob. Sa ei pea enam mängima rolli, mida sa ei jaksa kanda. Pere saab aru, miks sa ei saa kõike lubada. Koos saab teha plaani – vähendada kulusid, otsida lisasissetulekut, seada prioriteete. Ja mis kõige olulisem - sa taastad usalduse.

Raha ei ole tabu. Vaikimine on. Kui sa varjad, maksad rohkem – mitte ainult rahas, vaid ka usalduses ja rahus. Julge rääkida. See on raske, aga see on ainus tee, mis viib sind tagasi pinnale. Mul on natuke isegi piinlik, et ma nii pikki aastaid justkui jonnisin neil teemadel ja muudkui korrutasin endale ja teistele, et mina jään vaikima. Kunagi, mõnes järgmises postituses räägin ma pikemalt oma isiklikust loost, kuidas, millest ja kellele ma enda lugu olen avalikustanud. Nii palju võin siiski siia lisada, et minu hinges on tegelikult seda rahu tänaseks palju rohkem kui näiteks selle aasta alguses.

Hoidkem end

Tänane postitus on tegelikult üks laul, mis minuga viimased paar aastat kaasas käinud. See on laul, mille sõnad on justkui leevendus. Midagi, mida me kõik endale aegajalt meelde peaksime tuletama, eriti siis, kui on väga raske.

Mõni päev tundub kogu maailm pea peal.
Kõik, mis tuttav laiali.
Otsid segadusest end. 

Sa tead, sa pole alati tundnud nii.
Leia üles aeg, mil tundsid sa rahu.
Jäta see, kes sa enam pole.

Ole päris, ole aus.
Ole. Ole olemas.   

Hoia, hoia, hoia, hoia end.
Oled kellelegi maailm, sa kellegi kuld. 

Hoia, hoia, hoia, hoia end
Veel enne, kui kaob maapind või kustutad tuld. 
Oled iseenda maailma, oled iseenda kuld.

Ära tee end mõtetes väikeseks.
Sul on suured sammud teha. 
Oma väärtust mõõda vaid tähtedes, 
mille valgust on kaugelt näha. 
Ütle aina: olen tugev, olen piisav. 
Tee kõik, mis aitab sul end edasi viia. 
Sest endaga võistlus on kõige raskem võitlus.  

Greip - Hoia end

Mida teha, kui su laenulepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine

Kuna ma aegajalt sellel teemal kirju saan, siis mõtlesin, et vormistaks selle vastuse üheks kokkuvõtlikuks postituseks. Loomulikult see kuidagi täielikule tõele ei pretendeeri, sest reaalsuses mul puudub siiski igasugunegi juriidiline haridus. Aga enda ja ka teiste võlglaste reaalsete kogemusteste põhjal julgen väita, et umbestäpselt nii see kõik käibki. Aga muidugi tasub oma konkreetseid juhtumeid siiski ka võlanõustajaga läbi arutada.

Püüan siis natuke oma mõtteid jagada sellel teemal, kui lepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine.

Suures plaanis sõltub see alati muidugi ka konkreetsest laenuandjast, sest eks kõigil on omad nüansid sees.

Aga üldistatult alustaks sellest, et seda protsessi ei tohiks karta, aga samas tuleb olla tähelepanelik ja oma kirju ning emaile jälgida (ning samuti tasuks aeg ajalt piiluda e-toimikusse, et ega keegi juba mingit menetlust pole algatanud).

Praegu (2025. aasta lõpusirgel) on tegelikult võlglaste jaoks üsnagi hea aeg, sest võlglasi on hästi palju ja kohtud jahvatavad ääretult aeglaselt. Ning lisaks on tänaseks loodud kohtupraktika, kus ilma tõenditeta ei saa isegi kiirmaksekäsku algatada, seega laenuandjate või inkassode jaoks on see samuti väga pikk ning tüütu protsess. Seega, pigem on võlanõudjate huvi võlglasega kohtuväline kokkulepe saavutada. See aga omakorda annab võlglasele teatud eelised kätte.

Mina lähtun üldiselt oma võlgade puhul sellest, et kui ikka rahaline seis kuidagi lepingu "päästmist" ei võimalda, siis ma võtan hästi vabalt ja lasen sellel protsessil omasoodu kulgeda. Igasuguse tõmblemisega teeksid endale ainult halba. Sellest kirjutasin veidi pikemalt ka siin.

Aga millised kokkulepped siis üldse võimalikud on? Esiteks tulebki ära oodata reaalne lepingu ülesütlemine ehk siis tuleks kõik need hoiatused ja muud kirjad üle lugeda ja jälgida kuupäevi (reeglina tuleb neid ikka päris mitu enne kui laenuandjad lõpuks teatavad, et nüüd on leping üles öeldud) ning kui lõpuks leping üles öeldakse, siis võib juba ise laenudandjaga ühendust võtta ja kirjeldada, millised võimalused sul on (kui suurt kuumakset saaksid reaalselt neile maksta). Ning siis tuleb loota, et nad on pakutuga nõus ja saabki niiöelda uue graafikuga restardi sellele lepingule.

Järgmine võimalus on siis juba see, kui võlanõudja (vahet pole, kas inkasso või algne laenuandja) annab su kohtusse. Siis tasub ka kohe nendega ühendust võtta ja omad variandid välja pakkuda. Siin tuleb aga siis arvestada sellega, et kui kokkulepe saavutatakse, siis siin enam taganemisteed pole - kui jääd kasvõi ühe osamaksega hiljaks, tekib neil kohe õigus see nõue kohtutäiturile saata.

Kolmas levinud võimalus on notariaalne võlatunnistus (kindlasti Bigbank kasutab seda) - ehk siis vormistatakse notariaalne leping ning koos laenuandjaga lepite kokku maksegraafiku. Ning samamoodi nagu ka kohtueelse kokkuleppe puhul, kehtib ka siin sama reegel - eksida ega hilineda enam ei tohi, vastasel juhul läheb see kohe täiturile ("kohe" on siinkohal vist siiski väike liialdus, sest täiturile saadab nõude siiski inimene, seega võimalik, et seal mingi võimalus siiski antakse, aga kursis pole, sest ma ise nii kaugele jõudnud ei ole). Sellest kirjutasin pikemalt siin.

Sellised need variandid ja võimalused suures pildis on. Üldiselt kehtib ka nende uute kokkulepete puhul ka see, et seal enam mingeid viiviseid või intresse juurde ei teki (need on juba arvestatud graafikusse) - seega iga euro, mida maksad, läheb otse võla katteks.

Jõudu ja jaksu kõigile, kes omadega sellisesse staadiumisse on jõudnud! Muidugi kõigile teistele ka!

Lühimõtisklused erinevate nurkade alt

Tänane postitus on väikestviisi sotsiaalmeedia eri, kuhu koondan lihtsalt kokku viimase aja emotsionaalsemad lühimõtisklused oma Facebooki kontolt. Need, kes mind seal jälgivad, neile siin midagi ehk väga uut ei olegi.

Hästi palju räägitakse sellest, kuidas laenuvõlglased – eriti need, kellel on mitmeid lepinguid korraga – ühel hetkel enam ei vasta laenuandjate kõnedele ega kirjadele. Sageli maalitakse sellest pilt, justkui oleks tegu pahatahtlikkusega või tahtliku “pea liiva alla peitmisega”. Olles ise sellise olukorra lävepakul seisnud, võin öelda, et tegelikult on asi hoopis muus. See ei ole trots ega tahtlik ignoreerimine. See on jõuetus. Kui kõnesid ja kirju tuleb uksest ja aknast, kui iga päev tuletatakse sulle meelde su ebaõnnestumisi, siis ühel hetkel lihtsalt ei jaksa enam. Sul ei ole vastuseid anda. Sul ei ole kiireid lahendusi. Ja nii annabki inimene alla, vaikusest saab omamoodi kaitsemehhanism. See ei tähenda, et inimene ei tahaks oma kohustusi täita. See tähendab, et ta on olukorra raskuse all kokku varisemas. Võib-olla vajaks selline inimene just siis kõige enam mõistmist ja toetust, mitte lisasurvet. Ma usun, et seda mõistes on palju lihtsam näha võlglases inimest, mitte ainult numbrit tabelis.

Positiivsed emotsioonid pole luksus – need on ellujäämise küsimus. Elevus. Huumor. Rõõm. Need pole pelgalt "ilusad lisad" elule – need on hapnik, mida hingame, kui tahame päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida. Aga mis saab siis, kui elu on muutunud võlakoormaks, kus iga päev on nagu uus lahing? Kui hasartmängud, laenud ja süütunne on võtnud üle selle koha, kus kunagi oli lootus ja kergus? Sellises seisus on positiivsed emotsioonid haruldased. Aga just siis on neid kõige rohkem vaja. Mitte selleks, et põgeneda, vaid selleks, et taastuda. Et meenutada, et inimene on rohkem kui tema eksimused. Et leida endas jälle see osa, kes suudab naerda, unistada, armastada. Kui sa tunned, et su elus on rõõmu liiga vähe – siis tea, et sa pole üksi. Ja tea, et sul on õigus otsida valgust ka kõige süngemates hetkedes.

Kui sul on kahtlus või tunne, et sulle olulisel inimesel on elus käsil keeruline periood, siis ära küsi talt, kuidas tal läheb. Kui sa tõesti tahad teada, mis tal hingel on, siis tuleks küsida - kas kõik on ikka korras, kas kõik on ikka hästi? Tuleks luua õhkkond, kus inimesele antakse võimalus olla nõrk ja haavatud.

Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.

Eestimaa on ikka ääretult väike ja mõnikord toob see endaga kaasa täitsa põnevaid nüansse. Tükk aega mõtlesin, kuidas sellele reageerida ja kas sellest rääkida või mitte, aga kuna sellest on nüüd juba veidi aega möödunud, siis saan ehk vabamalt rääkida. Ühesõnaga, selle rahalise abi küsimise käigus juhtus selline vahva juhtum, kus ühe ülekande tegi mulle inimene, keda ma üsnagi hästi tunnen-tean, kuid minu andmetel ta kursis ei ole, et just mina siin Võlglase nime taga olen. Arvatavasti, kui kunagi lõplikult oma muredest jagu saan, siis räägin talle sellest.

Tegelikult vajab iga võlglane enda kõrvale tugiisikut, sest nii karmilt kui see ka ei kõla, siis sellises seisus inimene ei ole niiöelda päris terve. Kindlasti oleks vaja kedagi, kes tuima järjepidevusega hoiaks kätt pulsil ja muudkui uuriks, kuidas läheb. Sest kõige suuremad rumalused ja vead teeb võlglane just siis, kui ta liiga pikaks ajaks niiöelda omapäi jääb. Reeglina sealt häid otsuseid ei tule ning pigem kaldub võlglane kokku lepitud rajalt kõrvale, sest vaim on pideva surve all ning kaine mõistus ei taha alati koostööd teha.

Üks hea sõber ütles mulle nii: "Headus ja teiste aitamine on veidi nakkavad. See, keda kord hädast välja aidatud, aitab suurema tõenäosusega ka ise. Ning mulle tundub, et need asjad ei pea sugugi kahepoolsed olema. Igal ühel on oma aeg ja olukord, kus kõrvalt võib abi vaja olla. Sina aitad kedagi ning see keegi teine aitab kunagi kedagi kolmandat. Niimoodi ideaalis loomegi parema ühiskonna."

Üks viimase aja huvitav tendents on see, et kuigi ma olen korduvalt oma blogis rääkinud, kui halb mõte on neid Facebooki gruppide eraisikute laene võtta, jõuab mu postkasti päris palju küsimusi, kas ma annaksin neid nimesid, kellelt ma laenu olen saanud. Kuna need laenugrupid on tegelikult 90% ulatuses pettureid täis (ennekõike just laenuandjate seas), siis on see veidi mõistetav vist. Aga jah, kogu see äri meenutab mulle veidi mingit narkokaubandust, kus asjalike diilerite nimekiri on nagu omaette saladus. Ega ma neid nimesid muidugi väga hea meelega jagada ei soovi, sest need diilid on ikka väga räiged, aga see tunne ikkagi jääb, et meie ümber on meeleheitlikke võlglasi rohkem kui me eales ettegi kujutada oskaks ning taoline äri kasvab meeletu kiirusega.

Üks oluline asi, mida mulle mu kriis on õpetanud, on see, et kui lõppude lõpuks jõuab see kõik elu-surma küsimuseks, siis absoluutselt ei ole häbil või mainekahjul selles loos enam mitte mingit kohta. Lõppude lõpuks on vaja siiski ellu jääda! Ja tegelikult on inimesed meie ümber siiski head ja toredad.

Pikaajaline võlglane, kes tõesti ei põgene oma kohustuste eest, on tegelikult pidevas lahingus iseendaga. Kuidas käituda, mis otsuseid langetada. Teinekord on selle juures kõige raskem just mitte millegi tegemine, sest koguaeg on tunne, et äkki ikka saab seda kõike kuidagi kiirendada või leevendada. Krooniline rahutus on täiesti paratamatu. Omamoodi rängad võitlused on ka iseenda heaolu ja enesehinnangu vahel - millal häbi alla neelata ja konkreetselt ka abi küsida. Kuigi neid igasuguseid eitavaid vastuseid tuleb sellel teekonnal omajagu, tuleb neist siiski üle olla ja süda taaskord tuimaks ajada. Aga ennekõike peab inimene siiski ise tugev olema ning teised saavad siin vaid toeks olla. Lõplikud otsused ja vastutused peab võlglane siiski ise vastu võtma.