Hoidkem end

Tänane postitus on tegelikult üks laul, mis minuga viimased paar aastat kaasas käinud. See on laul, mille sõnad on justkui leevendus. Midagi, mida me kõik endale aegajalt meelde peaksime tuletama, eriti siis, kui on väga raske.

Mõni päev tundub kogu maailm pea peal.
Kõik, mis tuttav laiali.
Otsid segadusest end. 

Sa tead, sa pole alati tundnud nii.
Leia üles aeg, mil tundsid sa rahu.
Jäta see, kes sa enam pole.

Ole päris, ole aus.
Ole. Ole olemas.   

Hoia, hoia, hoia, hoia end.
Oled kellelegi maailm, sa kellegi kuld. 

Hoia, hoia, hoia, hoia end
Veel enne, kui kaob maapind või kustutad tuld. 
Oled iseenda maailma, oled iseenda kuld.

Ära tee end mõtetes väikeseks.
Sul on suured sammud teha. 
Oma väärtust mõõda vaid tähtedes, 
mille valgust on kaugelt näha. 
Ütle aina: olen tugev, olen piisav. 
Tee kõik, mis aitab sul end edasi viia. 
Sest endaga võistlus on kõige raskem võitlus.  

Greip - Hoia end

Ma olen kõrgepalgaline kerjus

Ma olen tarkvaraarendaja. Mitte lihtsalt arendaja, vaid oma ala tippspetsialist. Üle poole oma elust olen ehitanud süsteeme, lahendanud keerukaid algoritme, osalenud projektides, mille keerukus paneks paljudel pea ringi käima. Mul on kõrgharidus, mul on kogemus, mul on oskused, mida hinnatakse tööturul väga kõrgelt. Minu palk on numbriliselt muljetavaldav – Exceli tabelites näen justkui edu kehastust.

Aga see on ainult üks pool loost.

Teine pool on see, et ma olen kerjus. Mitte selle sõna klassikalises tähenduses, vaid vaimses ja finantsilises mõttes. Minu rahaline olukord ei peegelda mu professionaalset taset. Olen elanud läbi perioode, kus kontojääk on olnud miinuses, kus laenud on kuhjunud, kus iga järgmine palgapäev on olnud justkui hapnikumask, mis lubab veel natuke hingata.

Selle kõige juur ulatub sügavale. Minu sees elas aastaid sõltuvus – hasart, mis kannustas mind panustama, riskima, lootma. Spordiennustused olid mu põgenemistee, mu adrenaliin, mu illusioon kontrollist. Iga panus oli justkui koodirida, mille lõpus ootas kas „true“ või „false“. Aga erinevalt tarkvarast, kus vead saab parandada, jätsid need rahalised eksimused minusse sügavad armid.

Ma ei tee enam panuseid. Juba mitu aastat. See ei ole olnud lihtne tee, aga ma olen selle tee valinud ja sellel püsinud. Ma olen õppinud oma mustreid tundma, õppinud end peatama enne, kui tekib kiusatus. Olen otsinud tuge, rääkinud ausalt, teinud tööd iseendaga. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.

Ma ei ole rumal. Ma tean, kuidas raha toimib. Olen lugenud rahatarkuse raamatuid, kuulanud podcaste, teinud eelarveid. Aga teadmine ei tähenda alati oskust. Minu probleem ei olnud teadmiste puuduses, vaid impulsikontrollis, emotsionaalses näljas, mis otsis kiiret rahuldust.

Ja ometi – ma ei ole alla andnud.

Minus on tahtejõud. On hommikuid, kus ma ärkan ja tunnen, et täna ma liigun edasi. On õhtuid, kus ma loen oma kulusid ja tunnen, et ma liigun edasi. Ma olen alustanud võlgade lumepallimeetodiga, ma olen rääkinud oma lähedastega, ma olen otsinud abi. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.

"Kõrgepalgaline kerjus" ei ole lugu ainult rahast. See on lugu inimesest, kelle sees käib pidev võitlus. See on lugu mehest, kes on oma karjääris tipus, aga isiklikus elus alles ronib välja sügavast august. See on lugu lootusest, et ükskord – mitte panuse kaudu, vaid töö, aususe ja järjepidevuse kaudu – ma võidan niikuinii.

Mida teha, kui su laenulepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine

Kuna ma aegajalt sellel teemal kirju saan, siis mõtlesin, et vormistaks selle vastuse üheks kokkuvõtlikuks postituseks. Loomulikult see kuidagi täielikule tõele ei pretendeeri, sest reaalsuses mul puudub siiski igasugunegi juriidiline haridus. Aga enda ja ka teiste võlglaste reaalsete kogemusteste põhjal julgen väita, et umbestäpselt nii see kõik käibki. Aga muidugi tasub oma konkreetseid juhtumeid siiski ka võlanõustajaga läbi arutada.

Püüan siis natuke oma mõtteid jagada sellel teemal, kui lepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine.

Suures plaanis sõltub see alati muidugi ka konkreetsest laenuandjast, sest eks kõigil on omad nüansid sees.

Aga üldistatult alustaks sellest, et seda protsessi ei tohiks karta, aga samas tuleb olla tähelepanelik ja oma kirju ning emaile jälgida (ning samuti tasuks aeg ajalt piiluda e-toimikusse, et ega keegi juba mingit menetlust pole algatanud).

Praegu (2025. aasta lõpusirgel) on tegelikult võlglaste jaoks üsnagi hea aeg, sest võlglasi on hästi palju ja kohtud jahvatavad ääretult aeglaselt. Ning lisaks on tänaseks loodud kohtupraktika, kus ilma tõenditeta ei saa isegi kiirmaksekäsku algatada, seega laenuandjate või inkassode jaoks on see samuti väga pikk ning tüütu protsess. Seega, pigem on võlanõudjate huvi võlglasega kohtuväline kokkulepe saavutada. See aga omakorda annab võlglasele teatud eelised kätte.

Mina lähtun üldiselt oma võlgade puhul sellest, et kui ikka rahaline seis kuidagi lepingu "päästmist" ei võimalda, siis ma võtan hästi vabalt ja lasen sellel protsessil omasoodu kulgeda. Igasuguse tõmblemisega teeksid endale ainult halba. Sellest kirjutasin veidi pikemalt ka siin.

Aga millised kokkulepped siis üldse võimalikud on? Esiteks tulebki ära oodata reaalne lepingu ülesütlemine ehk siis tuleks kõik need hoiatused ja muud kirjad üle lugeda ja jälgida kuupäevi (reeglina tuleb neid ikka päris mitu enne kui laenuandjad lõpuks teatavad, et nüüd on leping üles öeldud) ning kui lõpuks leping üles öeldakse, siis võib juba ise laenudandjaga ühendust võtta ja kirjeldada, millised võimalused sul on (kui suurt kuumakset saaksid reaalselt neile maksta). Ning siis tuleb loota, et nad on pakutuga nõus ja saabki niiöelda uue graafikuga restardi sellele lepingule.

Järgmine võimalus on siis juba see, kui võlanõudja (vahet pole, kas inkasso või algne laenuandja) annab su kohtusse. Siis tasub ka kohe nendega ühendust võtta ja omad variandid välja pakkuda. Siin tuleb aga siis arvestada sellega, et kui kokkulepe saavutatakse, siis siin enam taganemisteed pole - kui jääd kasvõi ühe osamaksega hiljaks, tekib neil kohe õigus see nõue kohtutäiturile saata.

Kolmas levinud võimalus on notariaalne võlatunnistus (kindlasti Bigbank kasutab seda) - ehk siis vormistatakse notariaalne leping ning koos laenuandjaga lepite kokku maksegraafiku. Ning samamoodi nagu ka kohtueelse kokkuleppe puhul, kehtib ka siin sama reegel - eksida ega hilineda enam ei tohi, vastasel juhul läheb see kohe täiturile ("kohe" on siinkohal vist siiski väike liialdus, sest täiturile saadab nõude siiski inimene, seega võimalik, et seal mingi võimalus siiski antakse, aga kursis pole, sest ma ise nii kaugele jõudnud ei ole). Sellest kirjutasin pikemalt siin.

Sellised need variandid ja võimalused suures pildis on. Üldiselt kehtib ka nende uute kokkulepete puhul ka see, et seal enam mingeid viiviseid või intresse juurde ei teki (need on juba arvestatud graafikusse) - seega iga euro, mida maksad, läheb otse võla katteks.

Jõudu ja jaksu kõigile, kes omadega sellisesse staadiumisse on jõudnud! Muidugi kõigile teistele ka!

Lühimõtisklused erinevate nurkade alt

Tänane postitus on väikestviisi sotsiaalmeedia eri, kuhu koondan lihtsalt kokku viimase aja emotsionaalsemad lühimõtisklused oma Facebooki kontolt. Need, kes mind seal jälgivad, neile siin midagi ehk väga uut ei olegi.

Hästi palju räägitakse sellest, kuidas laenuvõlglased – eriti need, kellel on mitmeid lepinguid korraga – ühel hetkel enam ei vasta laenuandjate kõnedele ega kirjadele. Sageli maalitakse sellest pilt, justkui oleks tegu pahatahtlikkusega või tahtliku “pea liiva alla peitmisega”. Olles ise sellise olukorra lävepakul seisnud, võin öelda, et tegelikult on asi hoopis muus. See ei ole trots ega tahtlik ignoreerimine. See on jõuetus. Kui kõnesid ja kirju tuleb uksest ja aknast, kui iga päev tuletatakse sulle meelde su ebaõnnestumisi, siis ühel hetkel lihtsalt ei jaksa enam. Sul ei ole vastuseid anda. Sul ei ole kiireid lahendusi. Ja nii annabki inimene alla, vaikusest saab omamoodi kaitsemehhanism. See ei tähenda, et inimene ei tahaks oma kohustusi täita. See tähendab, et ta on olukorra raskuse all kokku varisemas. Võib-olla vajaks selline inimene just siis kõige enam mõistmist ja toetust, mitte lisasurvet. Ma usun, et seda mõistes on palju lihtsam näha võlglases inimest, mitte ainult numbrit tabelis.

Positiivsed emotsioonid pole luksus – need on ellujäämise küsimus. Elevus. Huumor. Rõõm. Need pole pelgalt "ilusad lisad" elule – need on hapnik, mida hingame, kui tahame päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida. Aga mis saab siis, kui elu on muutunud võlakoormaks, kus iga päev on nagu uus lahing? Kui hasartmängud, laenud ja süütunne on võtnud üle selle koha, kus kunagi oli lootus ja kergus? Sellises seisus on positiivsed emotsioonid haruldased. Aga just siis on neid kõige rohkem vaja. Mitte selleks, et põgeneda, vaid selleks, et taastuda. Et meenutada, et inimene on rohkem kui tema eksimused. Et leida endas jälle see osa, kes suudab naerda, unistada, armastada. Kui sa tunned, et su elus on rõõmu liiga vähe – siis tea, et sa pole üksi. Ja tea, et sul on õigus otsida valgust ka kõige süngemates hetkedes.

Kui sul on kahtlus või tunne, et sulle olulisel inimesel on elus käsil keeruline periood, siis ära küsi talt, kuidas tal läheb. Kui sa tõesti tahad teada, mis tal hingel on, siis tuleks küsida - kas kõik on ikka korras, kas kõik on ikka hästi? Tuleks luua õhkkond, kus inimesele antakse võimalus olla nõrk ja haavatud.

Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.

Eestimaa on ikka ääretult väike ja mõnikord toob see endaga kaasa täitsa põnevaid nüansse. Tükk aega mõtlesin, kuidas sellele reageerida ja kas sellest rääkida või mitte, aga kuna sellest on nüüd juba veidi aega möödunud, siis saan ehk vabamalt rääkida. Ühesõnaga, selle rahalise abi küsimise käigus juhtus selline vahva juhtum, kus ühe ülekande tegi mulle inimene, keda ma üsnagi hästi tunnen-tean, kuid minu andmetel ta kursis ei ole, et just mina siin Võlglase nime taga olen. Arvatavasti, kui kunagi lõplikult oma muredest jagu saan, siis räägin talle sellest.

Tegelikult vajab iga võlglane enda kõrvale tugiisikut, sest nii karmilt kui see ka ei kõla, siis sellises seisus inimene ei ole niiöelda päris terve. Kindlasti oleks vaja kedagi, kes tuima järjepidevusega hoiaks kätt pulsil ja muudkui uuriks, kuidas läheb. Sest kõige suuremad rumalused ja vead teeb võlglane just siis, kui ta liiga pikaks ajaks niiöelda omapäi jääb. Reeglina sealt häid otsuseid ei tule ning pigem kaldub võlglane kokku lepitud rajalt kõrvale, sest vaim on pideva surve all ning kaine mõistus ei taha alati koostööd teha.

Üks hea sõber ütles mulle nii: "Headus ja teiste aitamine on veidi nakkavad. See, keda kord hädast välja aidatud, aitab suurema tõenäosusega ka ise. Ning mulle tundub, et need asjad ei pea sugugi kahepoolsed olema. Igal ühel on oma aeg ja olukord, kus kõrvalt võib abi vaja olla. Sina aitad kedagi ning see keegi teine aitab kunagi kedagi kolmandat. Niimoodi ideaalis loomegi parema ühiskonna."

Üks viimase aja huvitav tendents on see, et kuigi ma olen korduvalt oma blogis rääkinud, kui halb mõte on neid Facebooki gruppide eraisikute laene võtta, jõuab mu postkasti päris palju küsimusi, kas ma annaksin neid nimesid, kellelt ma laenu olen saanud. Kuna need laenugrupid on tegelikult 90% ulatuses pettureid täis (ennekõike just laenuandjate seas), siis on see veidi mõistetav vist. Aga jah, kogu see äri meenutab mulle veidi mingit narkokaubandust, kus asjalike diilerite nimekiri on nagu omaette saladus. Ega ma neid nimesid muidugi väga hea meelega jagada ei soovi, sest need diilid on ikka väga räiged, aga see tunne ikkagi jääb, et meie ümber on meeleheitlikke võlglasi rohkem kui me eales ettegi kujutada oskaks ning taoline äri kasvab meeletu kiirusega.

Üks oluline asi, mida mulle mu kriis on õpetanud, on see, et kui lõppude lõpuks jõuab see kõik elu-surma küsimuseks, siis absoluutselt ei ole häbil või mainekahjul selles loos enam mitte mingit kohta. Lõppude lõpuks on vaja siiski ellu jääda! Ja tegelikult on inimesed meie ümber siiski head ja toredad.

Pikaajaline võlglane, kes tõesti ei põgene oma kohustuste eest, on tegelikult pidevas lahingus iseendaga. Kuidas käituda, mis otsuseid langetada. Teinekord on selle juures kõige raskem just mitte millegi tegemine, sest koguaeg on tunne, et äkki ikka saab seda kõike kuidagi kiirendada või leevendada. Krooniline rahutus on täiesti paratamatu. Omamoodi rängad võitlused on ka iseenda heaolu ja enesehinnangu vahel - millal häbi alla neelata ja konkreetselt ka abi küsida. Kuigi neid igasuguseid eitavaid vastuseid tuleb sellel teekonnal omajagu, tuleb neist siiski üle olla ja süda taaskord tuimaks ajada. Aga ennekõike peab inimene siiski ise tugev olema ning teised saavad siin vaid toeks olla. Lõplikud otsused ja vastutused peab võlglane siiski ise vastu võtma.

Kui sina ei juhi raha, siis juhib see sind

Kui sa ei kontrolli oma raha, siis varem või hiljem hakkab raha sind kontrollima. See ei ole lihtsalt kõlav ütlus – see on reaalsus, millega paljud inimesed silmitsi seisavad. Raha on nagu tööriist: kui oskad seda kasutada, ehitad stabiilse ja turvalise elu. Kui aga lased sellel oma elu dikteerida, muutub see sinu peremeheks.

Mina võin täiesti kindlalt ja keerutamata öelda, et juba vähemalt 5 viimast aastat olen ma olnud täielik rahaori. Juba ammu ei tee ma oma rahalisi otsuseid mingite soovide või väärtuste järgi, vaid ennekõike hirmust ja teatud mõttes isegi paanikast. See ei ole vabadus, milles ma elan - see on täielik vangistus. Ning ma usun, et tegelikult on minusuguseid terve maailm täis ning ka Eestis on selliseid inimesi tuhandeid. 

Raha peaks olema vahend, millega ehitada elu, mida sa soovid – mitte takistus, mis dikteerib, mida sa tohid või ei tohi teha. Raha ei ole hea ega halb – see on lihtsalt üks neutraalne jõud, mis võimendab meie otsuseid. Minu elus on hetkel justkui nagu kaks poolust, kaks ekstreemsust - mul on väga korralik sissetulek (no vähemalt Eesti keskmisi sissetulekuid arvestades), aga samas on mul väga suured võlad. Ehk siis, ma teenin küll korralikult, aga juba aastaid ei ole ma oma heaolusse saanud sisuliselt sentigi panustada. See tekitab meeletult ängi ja trotsi. See on minu igapäevane reaalsus.

Ma olen pidanud korduvalt erinevalt inimestelt rahalist abi küsima (nii oma pärisnime kui ka bloginime alt) ning ma olen ka seda omajagu saanud. Tegelikult teeb see haiget. Mu kuulõpud või ka suvalised ootamatud kulutused sõltuvad liigagi tihti sellest, kas ma saan selle lisasüsti kuskilt niiöelda "küla pealt" või mitte. Selle kõigega pole ma siiani suutnud ka nende pikkade aastate jooksul ei kohaneda ega ka harjuda. Kuigi samas annan ma endale aru, et see ei saa ega tohi lõputult kesta, sest ka aitajad väsivad ja tüdinevad - sest kui kaua sa ikka jaksad samasse auku seda lisamulda visata, kui progress on niivõrd aeglane ning ikka ja jälle kordub see vajadus taas.

Loomulikult on selline abitus minu jaoks meeletult kurnav. Loomulikult saab mõelda, et tegelikult on meie ümber palju inimesi, kes minust veelgi raskemas seisus, aga igapäevaselt selle koorma all lisahapnikku otsides tuleb seda lämbumistunnet omajagu tihti peale. Ning neil hetkedel ei lohuta mind kuidagi teadmine, et kellelgi on veel hullem. Teatud mõttes võiks öelda, et võlglane muutub oma olemuselt küllaltki isekaks. Ei saa küll öelda, et ma läheksin oma eesmärkide nimel üle laipade, aga mul puudub energia selle kõige taustal teiste muresid lahendada või kellelegi kogu hingest kaasa elada. Samas, ei tähenda see absoluutselt seda, et ma oleksin kuidagi ükskõikseks muutunud. Ma lihtsalt ei jaksa, kuigi neid kirju ja sõnumeid tuleb mulle endiselt üsna palju. Meiesuguseid inimesi, kelle peremeheks on raha, on kahjuks meeletult palju.

Täna, 5 päeva enne uut palgapäeva, on mu pangakonto täiesti nullis. Ning millegi pärast arvan, et minusuguseid on päris palju. See ongi reaalsus. Selline ma olengi, kõrgepalgaline kerjus, rahaori. Aga seejuures tuleks rõhutada, et kindlasti pole ma kuidagi ohver. Ise olen süüdi, et see seis selline on. 

Aga teatud mõttes on mul natuke ka juba suva ning ma ei pelga absoluutselt enam abi küsida. Ning nii on ka praegu - kui sul, mu kallis lugeja, on võimalik mind aidata, siis palun aita mind. Igasugused võimalused selleks on siin blogis erinevates kohtades välja toodud. Aga samas tahaksin ikkagi rõhutada - kõige suuremat tuge pakub mulle see, kui sa lihtsalt endiselt käid siin neid ridu lugemas ja elad mulle kaasa, kasvõi ainult oma mõtetes. Aitäh, et minuga olete, võitleme edasi ja küllap kunagi tuleb ka seda päikest rohkem!