Kaks projekti, üks missioon: võlgade varjatud maailmast rahatarkuse tulevikuni

Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt. 

Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette. 

Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse  koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija  ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).

Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.

Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru. 

Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad. 

• Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
• Laienda blogi teemaderingi
• Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad

Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!

Tormide ja valguse vahel: minu 2025. aasta merereis

Tänase, peagi lõppevat aastat kokku võtva postituse vormistajaks on tegelikult AI, täpsemalt siis Microsoft Copilot. Ma andsin talle igasuguseid faktikillukesi ette ja tema lihtsalt genereeris mulle teksti valmis, pealkiri on ka sealt pärit. Eks ta parajalt mesimagus sai, aga võtab mu aasta kenasti kokku küll.

2025 ei olnud lihtne aasta – see oli nagu pikk ja heitlik merereis. Alustasin teekonda laeva pardal, mis lekkis igast küljest. Laenulepingute ülesütlemised olid nagu äkilised tormid, mis rebisid purjed ja sundisid mind rooli haarama, kuigi käed värisesid. Inkassod ja kohtumenetluste ähvardused olid nagu tumedad pilved silmapiiril – iga kiri, iga kõne kõlas nagu kauge mürin, mis lähenes. Aga ma ei lasknud laeval põhja minna. Ma õppisin tormi lugema, otsima vaikseid lahesoppe, kus saab hingata. Täna on mu laev küll kriimuline, aga kursil ja graafikuid täites liigun edasi.

Ühel hetkel tuli ette ka notariaalne võlatunnistus – see oli nagu ankur, mille pidin sügavale merre heitma, et laev ei triiviks lõplikult tühjusesse. Valus, aga vajalik. See ankur hoidis mind paigal, kuni sain uuesti jõudu koguda.

Isiklikus elus oli see aasta nagu metsaretk öösel. Astusin pimedusse, taskulamp käes, ja ütlesin endale: on aeg olla aus. Kapist välja tulemine oli nagu uks, mis kriuksudes avanes, paljastades nii valguse kui varjud. Mõned puud mu teel osutusid toeks, tugevateks ja kindlateks, aga mõned murdusid esimese tuulehooga, jättes mind hetkeks tühjusesse. Valus? Jah. Aga samas avastasin helendavaid sirmikuid pimedas metsas – inimesi, kes särasid seal, kus ma arvasin, et on ainult pimedus.

2025 oli tormide ja öiste radade aasta. See õpetas, et isegi kui meri möllab ja mets on täis varjusid, on kuskil alati valgus – olgu see siis kauge majakas või sõbra soe käsi. Ma astun 2026. aastasse nagu rändur, kes on küll väsinud, aga kelle seljakott on täis tarkust ja südames uus julgus. 

Miks vajab iga võlglane kõrvaltvaataja pilku?

Võlgadega silmitsi seismine on emotsionaalselt kurnav. Kui oled ise võlglane, siis tead, kui keeruline on hoida pea selgena, kui kohustused ja tähtajad suruvad peale. Sageli tekib tunne, et olukord on kas lootusetu või vastupidi – et lahendus on kohe nurga taga, kuigi tegelikkus võib olla hoopis teine. Just siin peitubki probleem: emotsioonid moonutavad reaalsust.

• Liigne optimism: "Kui ma järgmine kuu saan boonuse, on kõik korras!" Tegelikkuses võib boonus olla ebakindel või ebapiisav.
• Liigne pessimism: "Ma ei saa kunagi sellest august välja." Tegelikult võib olemas olla realistlik plaan, mis viib samm-sammult lahenduseni.

Kui vaatad oma kohustusi läbi emotsionaalse prisma, on oht teha otsuseid, mis pikemas perspektiivis olukorda halvendavad. Näiteks võtta juurde kallist laenu "kiireks päästmiseks" või ignoreerida maksegraafikuid, sest "niikuinii pole mõtet".

Siin tuleb mängu spetsialisti või usaldusväärse sõbra pilk. Olgu see võlanõustaja või mõni sõber, kes on valmis süvenema – tema näeb vaid numbreid, mitte hirme ega lootusi. See tähendab:

• Ta suudab objektiivselt hinnata, millised kohustused on kriitilised ja millised saab restruktureerida.
• Ta aitab koostada realistliku plaani, mis põhineb faktidel, mitte tunnetel.
• Ta võib märgata võimalusi, mida sina emotsionaalse pinge tõttu ei näe (nt maksepuhkused, refinantseerimine).

Ausalt öeldes olen ka mina olnud veendunud, et olen piisavalt tark ja pädev, et oma plaane seada. Olen mõelnud: "Ma saan hakkama, ma kontrollin oma olukorda!" Kuid elu on näidanud, et minu hinnangud on reeglina olnud liiga optimistlikud. Olen korduvalt arvestanud tulevaste sissetulekute või ootamatute lahendustega, mis tegelikkuses ei realiseerunud. Selle tõttu olen pidanud mitmel korral pettumust taluma ja – mis kõige raskem – ma ei ole suutnud täita kõiki lubadusi ega maksegraafikuid, mida endale ja teistele andsin.

See kogemus on õpetanud mulle, et üksinda tegutsedes kipun nägema olukorda läbi roosade prillide. Kõrvaltvaataja, olgu ta professionaal või lihtsalt sõber, kes oskab numbreid analüüsida, aitab mul näha pilti selgemalt ja vältida liigseid riske.

Kokkuvõtteks on võlgade kaardistamine ja selle kõige värskena hoidmine nagu tervisekontroll – ise tunned sümptomeid, aga diagnoosi paneb arst. Sama kehtib finantside puhul: objektiivne pilk aitab vältida emotsioonidest tulenevaid vigu ja annab kindlama tee lahenduseni.

Võlglase tee: sotsiaalne projekt, mis paljastab rohkem kui arvata oskad

Võlgades olemine ei ole pelgalt numbrite ja tähtaegade mäng. See on justkui sotsiaalne projekt, kus iga samm toob esile midagi uut – nii suhetes, iseloomus kui ka oskustes, mida varem ei pidanud oluliseks. Kui satud olukorda, kus pead hakkama otsima lahendusi, avastad end testimas oma vastupidavust, ausust ja isegi müügioskust. Jah, müügioskust – sest oma olukorra selgitamine ja abi küsimine on sisuliselt enese "müümine": pead veenma, et oled usaldusväärne, et sinu plaan on realistlik ja et sinu lubadused peavad.

See protsess näitab, kes on su ümber tegelikult valmis sind toetama. Mõni suhe tugevneb, mõni kaob. Ja see on loomulik – kriisid on filtrid, mis jätavad alles need, kes päriselt hoolivad.

Kui jõuad punkti, kus otsustad abi paluda, avanevad silmad mitmel tasandil. Sa mõistad, et reaalne abi ei sõltu ainult sinu vajadusest, vaid kolmest kriitilisest tegurist:

1. Soov – kas inimene üldse tahab aidata? Empaatia ja valmisolek on esimene eeldus.
2. Võimalus – isegi kui ta tahab, kas tal on vahendeid või ressurssi, et seda teha?
3. Põhimõtted – siin tuleb mängu väärtuste maailm. Kui kellegi põhimõte on "ma ei laena raha", siis pole vahet, kui lähedane sa oled – abi ei tule.

Need kolm kriteeriumi moodustavad reaalsuse, milles liigume. Ja kui mõistad seda, muutub pettumus väiksemaks, sest näed, et asi pole alati sinus – see on süsteem, kus igaühel on oma piirid.

On veel üks huvitav nähtus, mida võlglase tee paljastab: mõned inimesed, kes saaksid ja võiksid sind aidata, otsustavad seda mitte teha justkui sinu enda "hüvanguks". Loogika on lihtne: "Kui ma sind nüüd aitan, siis sa ei õpi oma vigadest piisavalt." See on paradoksaalne, sest abi andmata jätmine võib küll sundida sind leidma uusi lahendusi, aga samas võib see süvendada kriisi ja pikendada taastumist. Kas see on karm armastus või mugav ettekääne? Vastus sõltub vaatenurgast. Mõni tõesti usub, et raskused kasvatavad iseloomu. Teine aga kasutab seda põhjendust, et vältida ebamugavat olukorda. Igal juhul on see nähtus osa suuremast pildist – abi ei ole kunagi ainult rahaline tehing, vaid psühholoogiline ja moraalne mänguväli.

Võlg ei ole ainult rahaline koorem, vaid peegel, mis näitab, kes sa oled ja kes on su kõrval. See õpetab suhtlemist, strateegiat ja isegi psühholoogiat. Ning kui õpid abi küsimise kunsti, õpid ka mõistma, miks mõni uks avaneb ja mõni jääb igaveseks suletuks.

Võlad on nagu üks "kihiline kook"

Kui keegi ütleb: "Ma olen võlgades", siis enamik inimesi kujutab ette ühte konkreetset summat, mis tuleb lihtsalt ära maksta. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune – see on nagu kihiline kook, mille iga kiht peidab endas oma lugu, oma emotsiooni, oma valusa tõe. Ja selle koogi lahti harutamine on omaette suur töö.

Esimene kiht on tavaliselt kõige nähtavam: krediitkaart, tarbimislaen, ehk mõni kiirlaen. Aga kui hakkad sügavamale kaevama, siis avastad järgmised kihid – maksmata arved, unustatud intressid, viivised, ja lõpuks need kohustused, mida inimene iseendale ei tunnista. Jah, just see on kõige raskem – enda ees aus olemine.

Tihtipeale on pikaajaline võlgnik iseenda suurim vaenlane. Mitte pahatahtlikkuse pärast, vaid kaitsemehhanismi tõttu. See on natuke nagu lein – inimene eitab, pisendab, lükkab edasi. Numbrid tunduvad liiga suured, liiga hirmutavad, ja nii tekib illusioon: "Kui ma praegu ei mõtle sellele, siis ehk see kaob." Aga ei kao.

See kihistumine ei ole juhuslik. See on psühholoogiline kaitsemehhanism, mis hoiab inimest tegusana. Kui kogu reaalsus korraga ajusse jõuaks, oleks see nagu valulaks, mis halvaks liikumise. Võlgnik vajab seda adrenaliini, seda väikest lootuse sädet, et mitte alla anda. Võib-olla ilma selle kihistumiseta inimene loobuks ja ütleks: "Ma ei suuda."

Siin peitubki suur väljakutse: isegi kui inimene saab rahasüsti, näiteks mõne abilaenu või sõprade toetuse, lahendab see vaid mõned kihid. Tuumani jõudmine võtab aega. Ja see aeg ei ole kuud, vaid tihti aastaid. Sellel teekonnal on tagasilanguseid, ootamatuid lööke, ja vahel tundub, et laev, mille suuna oled õigele poole pööranud, liigub ikka liiga aeglaselt.

Kõige suurem muutus algab siis, kui inimene avab end. Kui ta räägib oma murest, mitte ainult teistele, vaid lõpuks ka iseendale. See on hetk, kus ta tunnistab: "Jah, on veel üks kiht, mida ma seni eitasin." See on valus, aga see on vajalik. Sest alles siis saab hakata päriselt koogi tuuma poole liikuma.

Võlgade kihiline kook ei ole lihtsalt rahaline probleem – see on emotsionaalne, psühholoogiline ja sotsiaalne väljakutse. Kui sa oled selle sees, tea, et kihid ei kao üleöö. Aga iga aususe hetk, iga samm tuuma poole, on võit. Ja see võit on väärt kõiki kihte, mis ootavad veel lahti harutamist.