Kui sa ei kontrolli oma raha, siis varem või hiljem hakkab raha sind kontrollima. See ei ole lihtsalt kõlav ütlus – see on reaalsus, millega paljud inimesed silmitsi seisavad. Raha on nagu tööriist: kui oskad seda kasutada, ehitad stabiilse ja turvalise elu. Kui aga lased sellel oma elu dikteerida, muutub see sinu peremeheks.
Mina võin täiesti kindlalt ja keerutamata öelda, et juba vähemalt 5 viimast aastat olen ma olnud täielik rahaori. Juba ammu ei tee ma oma rahalisi otsuseid mingite soovide või väärtuste järgi, vaid ennekõike hirmust ja teatud mõttes isegi paanikast. See ei ole vabadus, milles ma elan - see on täielik vangistus. Ning ma usun, et tegelikult on minusuguseid terve maailm täis ning ka Eestis on selliseid inimesi tuhandeid.
Raha peaks olema vahend, millega ehitada elu, mida sa soovid – mitte takistus, mis dikteerib, mida sa tohid või ei tohi teha. Raha ei ole hea ega halb – see on lihtsalt üks neutraalne jõud, mis võimendab meie otsuseid. Minu elus on hetkel justkui nagu kaks poolust, kaks ekstreemsust - mul on väga korralik sissetulek (no vähemalt Eesti keskmisi sissetulekuid arvestades), aga samas on mul väga suured võlad. Ehk siis, ma teenin küll korralikult, aga juba aastaid ei ole ma oma heaolusse saanud sisuliselt sentigi panustada. See tekitab meeletult ängi ja trotsi. See on minu igapäevane reaalsus.
Ma olen pidanud korduvalt erinevalt inimestelt rahalist abi küsima (nii oma pärisnime kui ka bloginime alt) ning ma olen ka seda omajagu saanud. Tegelikult teeb see haiget. Mu kuulõpud või ka suvalised ootamatud kulutused sõltuvad liigagi tihti sellest, kas ma saan selle lisasüsti kuskilt niiöelda "küla pealt" või mitte. Selle kõigega pole ma siiani suutnud ka nende pikkade aastate jooksul ei kohaneda ega ka harjuda. Kuigi samas annan ma endale aru, et see ei saa ega tohi lõputult kesta, sest ka aitajad väsivad ja tüdinevad - sest kui kaua sa ikka jaksad samasse auku seda lisamulda visata, kui progress on niivõrd aeglane ning ikka ja jälle kordub see vajadus taas.
Loomulikult on selline abitus minu jaoks meeletult kurnav. Loomulikult saab mõelda, et tegelikult on meie ümber palju inimesi, kes minust veelgi raskemas seisus, aga igapäevaselt selle koorma all lisahapnikku otsides tuleb seda lämbumistunnet omajagu tihti peale. Ning neil hetkedel ei lohuta mind kuidagi teadmine, et kellelgi on veel hullem. Teatud mõttes võiks öelda, et võlglane muutub oma olemuselt küllaltki isekaks. Ei saa küll öelda, et ma läheksin oma eesmärkide nimel üle laipade, aga mul puudub energia selle kõige taustal teiste muresid lahendada või kellelegi kogu hingest kaasa elada. Samas, ei tähenda see absoluutselt seda, et ma oleksin kuidagi ükskõikseks muutunud. Ma lihtsalt ei jaksa, kuigi neid kirju ja sõnumeid tuleb mulle endiselt üsna palju. Meiesuguseid inimesi, kelle peremeheks on raha, on kahjuks meeletult palju.
Täna, 5 päeva enne uut palgapäeva, on mu pangakonto täiesti nullis. Ning millegi pärast arvan, et minusuguseid on päris palju. See ongi reaalsus. Selline ma olengi, kõrgepalgaline kerjus, rahaori. Aga seejuures tuleks rõhutada, et kindlasti pole ma kuidagi ohver. Ise olen süüdi, et see seis selline on.
Aga teatud mõttes on mul natuke ka juba suva ning ma ei pelga absoluutselt enam abi küsida. Ning nii on ka praegu - kui sul, mu kallis lugeja, on võimalik mind aidata, siis palun aita mind. Igasugused võimalused selleks on siin blogis erinevates kohtades välja toodud. Aga samas tahaksin ikkagi rõhutada - kõige suuremat tuge pakub mulle see, kui sa lihtsalt endiselt käid siin neid ridu lugemas ja elad mulle kaasa, kasvõi ainult oma mõtetes. Aitäh, et minuga olete, võitleme edasi ja küllap kunagi tuleb ka seda päikest rohkem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar