Võtsin AI appi ja arutlesime teemal "palgatöö vs ettevõtlus"

Unistamine on tore, unistamine on vajalik. Aegajalt lihtsalt peab unistama. Aga selle kõige juures oleks mõistlik säilitada ka mingigi side reaalsusega. Ma olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada üht postitust palgatöö ja ettevõtlusega tegelemise võrdlusest. Seda siis ennekõike just võlglase seisukohalt.

Loomulikult ei hakka ma ütlema, et kumbki neist oleks paha - kaugel sellest. Tegelikult on ju praktiliselt igasugune aktiivne tegevus, mis raha sisse toob, kokkuvõttes hea. Lõppude lõpuks sõltub kõik eesmärkidest ja sellest, kuidas oma elu nii seada, et hundid oleks söönud ja samas ka lambad terved.

Pean ausalt tunnistama, et teatud mõttes jäin ma siin jänni heade argumentide sõnastamisega. Aga... Nagu tänapäeval paljud siin katsetavad ja proovivad, mõtlesin minagi tehisintellektile võimaluse anda. Las ta paneb mulle kirja need ühe või teise poole eelised. Ning teate - ta sai sellega päris kenasti hakkama! Järgnevalt annangi sõna ChatGPT-le.

• Palgatöö on kindel sissetulekuallikas. Üks peamisi eeliseid palgatöö juures on kindel ja regulaarne sissetulek. Palgatööpakkuja maksab sulle kindla palga vastavalt lepingule ja kokkuleppele, mis võimaldab sul planeerida oma isiklikku eelarvet ja tegeleda selliste igakuiste kuludega nagu üür, kommunaalmaksed, toidukulud ja muud elamiskulud. Palgatöö annab finantsstabiilsuse ja turvatunde, kuna tead täpselt, millal ja kui palju raha sa teenid.
• Madalam finantsrisk. Ettevõtlusega tegelemine võib olla seotud oluliste finantsriskidega - näiteks rahavoogude ebastabiilsus, investeeringute vajadus, laenud ja vastutus. Palgatöötajana ei pea sa muretsema selliste finantsriskide pärast, samal ajal, kui ettevõtte omanikuna on ettevõtlusega tegelemine seotud rohkemate kohustustega ja suurema vastutusega.
• Bürokraatia ja halduskoormus. Ettevõtte omanikuna pead sa tegelema erinevate juriidiliste, maksuliste ja halduslike kohustustega nagu äriregistri kanded, raamatupidamine, maksudeklaratsioonid, töötajate juhtimine ja muud äritegevusega seotud ülesanded. Palgatöötaja roll on selles osas lihtsam, kuna enamik neist kohustustest lasub tööandjal.
• Tööaeg ja töökoormus. Palgatööga võib kaasneda kindlaksmääratud tööaeg, tööpäevade piirangud ja töökoormuse reguleerimine vastavalt lepingule või seadustele. See võib anda sulle võimaluse paremini tasakaalustada oma töö- ja eraelu, tegeleda oma hobide, huvide ja perekondlike kohustustega ning vähendada tööstressi.
• Sotsiaalsed hüved ja kindlustus. Palgatöötajana võid sa saada sotsiaalseid hüvesid nagu tervisekindlustus, pensioniplaanid, töötu abiraha, haigushüvitis ja muud tööandja poolt pakutavad soodustused. See võib pakkuda sulle kaitset ootamatute sündmuste korral nagu haigus või töö kaotamine.
• Karjäärivõimalused ja erialane areng. Palgatöö võib pakkuda sulle võimalusi ka erialaseks arenguks.
• Tulu. Ettevõtlus võib sulle pakkuda suuremat tulupotentsiaali, kuna ettevõtte kasum kuulub omanikule. Edukalt toimiva ettevõtte kasum võib olla oluliselt suurem kui palgatööga teenitud palk.
• Vabadus ja loovus. Ettevõtlus võib sulle pakkuda suuremat vabadust ja loovust, sest ettevõtja saab ise otsustada, milliseid tooteid või teenuseid pakkuda, kuidas turustada ja kuidas oma äri juhtida. See võib olla atraktiivne neile, kes soovivad olla iseenda bossid ja omada täielikku kontrolli oma äri üle.

Niisiis. Täitsa adekvaatne jutt ja päris hästi välja toodud punktid, kas pole. Ning jah - see asi käibki nii, et mina küsin eesti keeles ja tema vastab ka eesti keeles. See vastus on üksühele kopeeritud openai.com chati vastus.

Miks ma aga üldse sel teemal olen oma peas mingeid mõtteid aretama hakanud, on see, et mind on veidi häirima hakanud see üleüldine ettevõtluse promomine. Justkui palgatöö oleks midagi madalamat ja vot ägedad on need, kes ikka oma äri suudavad püsti panna. Eriti vastutustundetu on see, kus mingi võlanõustaja-wannabe räägib, et tema soovitab küll palgatöö maha jätta, ennast arendama hakata ja oma firma luua. Nagu mida?! Võlglase jaoks üks kõige olulisemaid asju on stabiilne rahavoog, sest võlanõuded ja laenuarved tulevad igakuiselt ning, kui sa neid korrektselt ei maksa, siis käivitub suhteliselt halastamatu viiviste ja trahvide kaskaad ning see tee viib üsna kiiresti kuristikust alla. Sa ei saa võlglasena loota oma unistustele ja veel ülestöötamata protsessidele. Loomulikult võib palgatöö kõrvale vaikselt oma firmat ehitama hakata ning muidugi tohib ja peab end pidevalt ka täiendama ja arendama, kuid võlglasena palgatööd jätta lihtsalt ei saa. Sa vajad seda kui õhku. Siit ka üks soovitus: kui sa satud võlanõustaja või ükskõik millise inimese jutule, kes soovitab sul palgatöö maha jätta, siis põgene sealt nii kiiresti kui saad!

Minust ei saa mitte kunagi ärimeest või ettevõtjat. Sest mu iseloom ja olemus lihtsalt on sellised. Mulle meeldib olla üks (tähtis) mutrike kuskil suuremas kaadervärgis. Mulle meeldib olla oma ala tõeline tippspetsialist ning müüa end läbi oma spetsiifiliste ja sügavate teadmiste. Ning selles mõttes olen ma kindlasti üks hea näide sellest, et ka läbi palgatöö on võimalik end edukaks üles töötada. Selleks ei pea sul olema oma firmat. Igal juhul soovin teile kõigile kainet meelt oma valikute tegemisel. Püsige maa peal, aga unistagem suurelt!

Miks ma ikka veel blogin?

Teate, ma olen järjest rohkem hakanud mõtlema sellele, et milleks ma veel seda blogi siin pean. Aegajalt on olnud ka sisemuses tunne, et jätaks kogu selle asja sinnapaika. Aga seejuures on olnud mõtteis, et ma ei lahku mingi imala lahkumispostitusega vaid lihtsalt hääbun vaikselt ja hääletult. Tegelikult ongi inimesi selles mõttes võimalik jagada kaheks - on neid, kes igast Facebooki grupist lahkuvad suure emotsionaalse teatega, kuidas neile enam asjad ei meeldi ja muud värki ning siis on teised, kes lihtsalt vajutavad "Lahku" nuppu ja läinud nad ongi. Mina tegelikult esialgu ei plaani siiski kumbagi varianti. Jätkan ikkagi. Ning kohe selgitan ka oma mõttekäiku täpsemalt.

Mul on nende blogiaastatega tekkinud täitsa palju lojaalseid lugejaid - seda näen juba ainuüksi blogi statistika pealt. Eks aja jooksul on küll kirjade hulk mu postkastis pigem vähenenud, aga sellist mõnusat toetust ja huvi tunnetan ma endiselt. Ning juba see on tegelikult täitsa piisav põhjus, miks selle kõigega edasi pusida. Teiseks on muidugi mu enda vaimne vajadus seda kõike teha, selle sees olla, kätt pulsil hoida. Põhimõtteliselt vist võib öelda, et tänaseks olen ma blogimisest sõltuvuses. Mingi sisemine asi hakkab pitsitama, kui üle nädala pole mitte ühtegi postitust kirjutanud ega avaldanud. Lugejanumbrite ja reklaamiklikkide arvude suurenemise nägemine on justkui mingi mõnudoos, mida ma vajan. Küllap siis minus ikkagi nii palju seda edevust jagub, et naudin täiega seda tähelepanu. Selle juures tunnetan ka seda, et ma ei pea väga enam ise seda kõike reklaamima, blogi elab juba teatud mõttes oma elu ehk siis levib suhteliselt iseseisvalt. Kuigi see on ja jääb oma olemuselt alatiseks üsna tagasihoidlikuks nišiblogiks, mis iialgi suuri masse ilmselt kõnetama ei hakka. Aga tegelikult on see igati okei.

Lisaks on minu jaoks seda blogi vaja ka selleks, et end niiöelda distsipliini mõttes kontrolli alla hoida. Nii kaua, kui ma sellel lainel olen, nii kaua hoian ma teid ka järjepidevalt kursis sellega, kuidas mul läheb. Seega, niiöelda lappama minemist ei saa ma endale lubada. Ausaks iseenda ja oma lugejate suhtes jään ma alatiseks. Seda joont olen algusest peale suutnud hoida ja olen rääkinud nii kehvematest hetkedest kui ka nende raskuste ületamistest. Tahaksin uskuda, et olen justkui kasvanud ja arenenud teie silme all ning loodetavasti on teil olnud seda ka huvitav lugeda.

Mitte vähem oluline põhjus, miks jätkan, on ka see, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Tegelikult on koguaeg meeldinud, aga varem ma lihtsalt ei teinud seda väga regulaarselt ja väga tihti. Mulle on alati oluliselt rohkem meeldinud kirjutada kui näiteks kõneleda. Sest siin saan ma oma sõnad ja laused rahulikult läbi mõelda, ei jää kuhugi kokutama. Ja olgem ausad - kui palju meil tänapäeval üldse ongi võimalust täiskasvanutena midagi kirjutada? Üldjuhul on enamusel elutempod nii kiired, et pole aega väga mõeldagi, ammugi siis mõeldut kuhugi kirjalikuks tervikuks vormistada.

Samuti meeldib mulle jälgida ajakirjandust nendel teemadel, millest ma siin isegi kirjutan - ehk siis hasartmängurlus ja kõik, mis seondub võlgnevuste ja võlglastega. Ning siis on tore jälle mingit oma arvamust või vaatenurka avaldada. Aastate jooksul on need teemad mulle kuidagi hingelähedaseks saanud ja eks ole ka neid igasuguseid kogemusi saadud üsna suure kuhjaga. Võibolla isegi liigagi palju, sest hea meelega oleks nii mõnegi isikliku kokkupuute nende jamadega soovinud vahele jätta. Aga noh, minevikku enam ei muuda ja ega siin kahetseda ka pole midagi.

Ehk siis kokkuvõttes - kuigi mu enda lugu on tänaseks üsna igav ja rutiinne, siis kirjutamist ma maha jätta ei kavatse. Sest ma armastan seda.

Ukraina abistamine, 2023 I kvartal

Kuigi tegelikult on mul siin paar huvitavamat mõtisklust ka sahtlisse valmis kirjutatud, siis vaataks korra 2023. aasta esimese kvartali blogiga seotud reklaamiklikkidele otsa. Nagu siin eelmise aasta lõpus sai lubatud, siis sel aastal annetan reklaamiraha natuke teisel moel. Kui eelmisel aastal panin enda poolt sama palju otsa nagu klikid raha sisse tõid ja kandsin selle kõik Ukraina heaks Pagulasabi arvelduskontole, siis nüüd ma endale enam nii suurt koormust ei võta. Nüüdne valem põhineb sisuliselt ümardamisel (muideks - mitte segi ajada sõnaga "ümmardamine", see tähendab hoopis midagi muud) 25 eurose täpsusega (alati ülespoole).

Kuigi see Google AdSense teeb mulle siin aegajalt mingeid veidraid vingerpusse ja kohati tahab mul seda värki piirata, siis tegelikult on need summad päris soliidsed. Jaanuaris 87,02 EUR, veebruar 21,09 EUR (siin oligi enamus ajast piirang peal) ning märtsis tuli mu blogi läbi aegade suurim reklaamitulu üldse - 149,30 EUR! Vägev. Aitäh kõigi nende klikkide eest. Nagu öeldud, valem on lihtne - selle tulu pealt siis on mul tänaseks tehtud kolm ülekannet - jaanuari eest 100 EUR, veebruari eest 25 EUR ja märtsi eest 150 EUR. Ehk siis kokku 275 EUR. Ning sisuliselt on see kõik teie töö, mu kallid lugejad! Ning selle summa pealt on mul juba järgmise aasta veebruaris-märtsis tuludeklaratsiooni tagastusena tagasi saada 55 EUR. Annetamine on täitsa tore tegevus, olgem ausad. Annab päris hea vaimse laksu.

Aga muus osas siis elu muudkui tiksub omasoodu. Kevad on vist lõpuks kätte jõudnud, päikest ja soojust saab järjest rohkem tunda, mõnus värk. Mina püüan siin igapäev vähemalt tund aega õues ringi käia, vaikselt jälgin ka siin toitumist ning üleüldse on kuidagi seda motivatsiooni ja tahtmist taas end vormi ajada. Eks lõppude lõpuks algab ju kõik meie peast, vägisi ilmselt pikaajaliselt end ju inimene sundida ei suuda. Vaim peab valmis olema. Lähinädalad peaks mulle häid uudiseid ka siis lõpuks tooma nii aastaboonuse kui palgatõusu näol, ei jõua juba ära oodatagi - kibelus on hinges päris suur. Ning samuti olen ma vaikselt juba kannatamatuks siin muutunud selle Levila artiklite sarja suhtes. Kaua võib - ei tea, kas peaks juba Henrile kirja kirjutama.

Selline see varakevadine seis siis ongi - nautigem looduse tärkamist, järjekordne talv ja pime aeg on üle elatud, nüüd tuleb oma pool aastat helgemat aega! 

Järjekordne intervjuu - seekord Õhtulehele

2023. aasta esimene kvartal on minu jaoks kuidagi ootamatult huvitavaks kujunenud. Juba varem olen ma siin rääkinud kahest erinevast intervjuupalvest - Levilale ja ühele tudengile. Sel nädalal lisandus siia rivvi veel kolmaski. Seekord oma mastaabilt ilmselt kõige suurem - Õhtuleht ning sealne finantsrubriik "Rahatarkus". Ning seekord realiseerus see ikka väga kiiresti ka põhjalikuks artikliks, mis siis täna ka ilmavalgust nägi.

Aga alustaksin algusest. Kolmapäeval sain ma Rahatarkuse vastutavalt toimetajalt, Helenilt, e-maili. Ta tutvustas end kenasti, rääkis, et avastas mu blogi ja soovis teada, kas ma oleksin valmis ja nõus oma lugu nende veergudel jagama. Eriti ekstreemse valikuna sain ka kutse nende podcasti, kuid sellest ma siiski viisakalt loobusin. Selleks ma veel päris valmis ei ole - kuigi iial ei tea, võibolla kunagi saabub ka aeg, mil ka sellisteks avantüürideks valmis olen (ilmselgelt on selle eelduseks täieliku võlavabaduseni jõudmine). Minu eesmärk ei ole juba ammu enam tegelikult lihtsalt oma lugu jagada. Tähtis on tõsta ka ühiskondlikku teadmist, mis võimalused üldse sellise võlajama sisse sattudes olemas on. Ja mulle tundub, et minu kogemused võiksid siin juba täitsa adekvaatsed olla.

Niisiis. Artikliga olin ma koheselt nõus, kuigi andsin taaskord ka mõista, et soovin oma anonüümsuse säilitada. Kui senised kaks intervjuud toimusid mul Skype'i vahendusel, siis seekordne usutlus oli puhtalt tekstiline. Helen saatis mulle alustuseks posu küsimusi ette, millele ma siis nii põhjalikud vastused andsin kui vähegi suutsin ja oskasin. Seejärel küsis ta veel ka mõningaid lisatäpsustusi, andsin mõned viited ka konkreetsetele postitustele ja nii see artikkel lõpuks kokku saigi.

Artikkel ise on siin. Kahjuks on see küll maksumüüri taga, aga kellel vähegi võimalik, siis soovitan lugeda - mina ise jäin küll sellega väga rahule. Kõik on väga kenasti kokku võetud ja sisuliselt ongi selles artiklis kirjas kõik see, millised on mu viimased 3 aastat välja näinud. Artikkel on üles ehitatud jutustavas stiilis, kuhu siis minu vastuseid siia-sinna sisse pikitud.

Aga tegelikult olen ma natuke hämmingus küll sellest välisest tähelepanust, mis siis viimastel kuudel mu blogile osaks on saanud. Kuigi tõele au andes - vaikselt muutun juba natuke kärsituks, et millal see Levila artikkel küll ometigi ilmub. Aga noh, ei taha uskuda, et see ilmumata jääkski. Ja kindlasti usun ja loodan, et ka Janno saab oma lõputöö kenasti kokku. Igal juhul on tore ja oluline, et neile teemadele tähelepanu pööratakse. Sest iialgi pole siin infot liiga palju - mida teadlikumaks muutuvad võlglased, seda vaimselt tervemaks nad selles kadalipus lõpuks jäävad. Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega võitlevad. Muideks, uus võlablogi on ka "turule" tulnud - "August väljas". Soovitan tutvuda ja endale kuskile ära märkida, potentsiaali on sellel blogil kõvasti. Ahjaa, keegi võiks mulle kirjutada, et millal ükskord see kevad ka tuleb? Ikka väga kopp on ees sellest talvest juba!

Ikka edasi, ikka edasi - kas ma olen ikka veel võlglane?

Mul on teatud mõttes üks pseudoprobleem tekkinud. Või siis lausa pseudoidentiteedikriis - ma ei tea enam absoluutselt, kas ma olen tänaseks päevaks võlglane või mitte. Kui lihtsalt tuimalt faktidele otsa vaadata, siis mu viimased makseprobleemid ja viivised pärinevad 2020. aasta novembrist. Selles mõttes pole ma justkui ju enam ammu mingi võlglane. Teisalt on mul siiski väga suur laenujääk kukil, rääkimata hiiglaslikust igakuisest kohustuste kogusummast. Kui võtta arvesse ainult mu põhipalka, siis kulub mul endiselt kõvasti üle poole palgast jooksvate laenukulude katteks.

Eks kõige hirmutavam ongi minu jaoks endiselt siiski see laenujääk. Sest olgem ausad - kui minuga midagi juhtuma peaks, siis jääks minust maha ikka väga inetu pärandus. Igas mõttes. Ja selle nimel ma hetkel muidugi siin rabelengi. Et saaks ikkagi võimalikult kiiresti kogu sellest taagast igaveseks lahti. Kõiki mu erinevaid sissetulekuallikaid arvesse võttes on tänaseks mu igakuine teenistus ligikaudu 3 korda suurem kui see oli mu probleemide tunnistamise alguses 3 aastat tagasi. See on meeletu areng. Muidugi vähenevad need laenud üsna märkmimisväärse kiirusega, aga kui arvestada, et kõige hullemas seisus oli mu igasuguste kiirlaenude ja tabimislaenude jääk ligikaudu 100 000 eurot, siis on ka arusaadav, miks neist muredest päris üleöö jagu ei saa.

Aga mis seal salata - aegajalt viskab mul ikka sisse ka neid hetki või isegi terveid päevi, kus vaim tahab ära väsida. Et vaatad seda seisu ja mõtled, et noh, 1000 euro võrra jälle kuu ajaga eesmärkidele lähemal, aga samas on veel nii meeletult palju minna. Et seda kõike arvesse võttes olen ma kindlasti kohe täiega endiselt võlglane. Kuid ega mul midagi ju muud üle ei jää ka, kui lihtsalt edasi rühkida. Alternatiivid selles mõttes puuduvad ning vaevalt neid protsesse enam oluliselt kiiremini ja paremini üldse läbi viia annakski. Tuim töö, karm rutiin. Tuleb lihtsalt aegajalt puhata, hinge tõmmata, vaimule midagi toredat pakkuda ja nagu juba kauges minevikus ühes lastesaates nimega "Tammetõru seiklused" üks vahva tigu nentis: "Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi."  

Kusjuures, kui rääkida rõõmuhetkedest, siis omamoodi verstapost sai mu blogil eile, 26. märtsil täis. Mul pole au küll teada, kes seda tegi või ega ka täpsemalt mis kell see juhtus, aga ma jõudsin siis eilsega nende blogide hulka, mida on klikitud kokku üle 500 000 korra! Pool miljonit! Ise olen selle üle igal juhul uhke ja tekitab endiselt seda uskumatuse tunnet. 2 ja pool aastat blogimist, üle 350 erineva postituse ning kokku üle 60 000 unikaalse külastaja. Vägev. Lisaks on selle aja jooksul tiksunud üle 2000 euro reklaamiraha. Kõik need numbrid on minu jaoks täiesti jaburad ja ebareaalsed. Aitäh teile kõigile, kes te neisse numbritesse olete oma panuse andnud.