Täna tahan detailselt lahti rääkida ühe oma täitemenetluse loo. Mitte selleks, et kedagi süüdistada või haletsust otsida, vaid selleks, et näidata võimalikult ausalt, kuidas sellised olukorrad päriselt kujunevad. Sageli nähakse ainult lõpptulemust ehk kohtutäiturit, arestitud kontosid või palgakinnipidamisi. Harva räägitakse aga sellest, milline tee sinna tegelikult viib.
See lugu algab juba 2019. aastal, mil ma sõlmisin krediidilepingu Raha24-ga summas 4000 eurot. Tegemist ei olnud klassikalise laenuga, vaid pigem krediidikonto tüüpi lahendusega. See tähendas, et kui osa võlast sai tagasi makstud, oli võimalik vabaneva limiidi ulatuses uuesti raha kasutada. Aastaid toimiski see süsteem minu jaoks nii, et maksin tagasi, kasutasin limiiti uuesti ja kordasin sama tsüklit. Tol hetkel tundus see mugav lahendus, kuid tagantjärele vaadates tähendas see sisuliselt seda, et võlg ei vähenenudki märkimisväärselt. Kõik toimis enam-vähem kuni 2024. aasta alguseni, mil minu majanduslik olukord halvenes ning tagasimaksed hakkasid järjest rohkem hilinema.
Leping öeldi lõplikult üles 2025. aasta jaanuaris ning nõue suunati inkassosse, täpsemalt B2 Impacti menetlusse. Selleks hetkeks oli võlasumma koos erinevate kuludega kasvanud juba 5137,05 euroni. Kuigi inkassofirma avaldas üsna tugevat survet ametliku maksegraafiku sõlmimiseks, otsustasin seda mitte teha. Selle asemel tegin jõukohaseid makseid siis, kui võimalik oli. Enamasti tähendas see umbes 100 euro suurust makset kord paari kuu jooksul. Tänase tarkusega võin öelda, et selline lähenemine aitas küll näidata head tahet, kuid ei olnud nõude omaniku vaatenurgast piisav.
Lõpuks sai inkasso kannatus otsa. 29. jaanuaril 2026 esitati minu vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldus summas 4583,46 eurot. Just siin tegin vea, mida pean kogu protsessi üheks olulisemaks õppetunniks. Kuigi mul olid juba tol hetkel väga tõsised kahtlused, kas ma suudan kokkulepet täita, otsustasin siiski kompromissi otsida. Nii sõlmisime kohtuliku maksegraafiku. Kokkuleppe järgi pidin tegema esimese makse 10. märtsil 2026 summas 100 eurot. Paraku juhtus täpselt see, mida olin kartnud. Ma ei suutnud isegi esimest osamakset õigeks ajaks tasuda. Paariks kuuks saabus vaikus. Mul polnud sel hetkel õrna aimugi, mis täpsemalt nüüd juhtuma hakkab, aga samas oli selge, et midagi positiivset mul oodata ei tasu.
8. mail 2026 saabus kohtutäituri teade. Mulle anti 30 päeva aega võlg vabatahtlikult tasuda. Selleks hetkeks ei koosnenud nõue enam ainult algsest võlasummast. Lisandunud olid ka täitemenetluse alustamistasu 18,60 eurot ning pool kohtutäituri tasust summas 353,40 eurot. Kui oleksin suutnud kogu nõude vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul tasuda, oleks kogusumma olnud 4955,46 eurot. Püüdsin selle aja jooksul leida erinevaid lahendusi. Uurisin võimalusi nii maksegraafiku kui ka kogu summa tasumiseks, kuid lõpuks sai aeg lihtsalt otsa. 9. juunil 2026 arestiti minu pangakontod ning töötasu. Võlasumma suurenes nüüd juba 5308,86 euroni (ehk siis lisandus ülejäänud kohtutäituri tasu 353,40 EUR).
Suve jooksul tegin vabatahtlikke makseid kokku 340,70 euro eest, kuid suurem osa nõudest tasuti siiski töötasu aresti kaudu. Vahepeal õnnestus mul jõuda ka uuele kokkuleppele maksegraafiku osas ning hetkeks tundus, et olukord hakkab stabiliseeruma. Paraku kestis see vaid paar nädalat. Ühel hetkel teatas kohtutäitur mulle, et sissenõudja ei ole enam ajatamisega nõus ning soovib kogu nõude kohest tasumist. Selle tulemusena tunnistati varem sõlmitud maksegraafik kehtetuks ning menetlus jätkus tavapärases korras. Ausalt öeldes jäi mulle sellest kõige rohkem meelde asjaolu, kui kiiresti see kõik toimus. Ei mingeid täiendavaid hoiatusi ega pikki läbirääkimisi. Ühel päeval oli maksegraafik olemas ja järgmisel hetkel seda enam ei olnud.
Viimase makse selle täitemenetluse katteks tegi minu tööandja kohtutäiturile 30. septembril 2026. Kuigi raha oli selleks hetkeks tegelikult tasutud, ei muutunud nõue täitmisregistris kohe lõppenuks. Alles 8. oktoobril 2026 märgiti võlg tasutuks. Ka see ei tähendanud veel menetluse kohest lõppu. Läks veel peaaegu kaks nädalat, enne kui täitemenetlus ametlikult lõpetati. Lõplik lõpetamise kuupäev oli 19. oktoober 2026. Sellega sai see saaga lõpuks läbi.
Tagantjärele vaadates oli minu suurim viga nõustuda maksegraafikuga, mille täitmisesse ma ise täielikult ei uskunud. Hea tahe üksi ei maksa palju, kui reaalselt puudub võimekus kokkulepitud summasid tasuda. Teine oluline tähelepanek on see, et täitemenetlussse jõudmine ei tähenda alati kontrollimatut võla kasvamist. Minu puhul ei lisandunud täitemenetluse ajal enam täiendavaid intresse ega viiviseid. Küll aga lisandusid menetluskulud, mis suurendasid võla kogusummat märgatavalt. Ja lõpuks veel üks isiklik tähelepanek: kõige ebamugavam osa ei olnudki arestitud kontod või palgast kinnipidamine. Minu jaoks oli keerulisem vajadus kogu olukorda tööandjale selgitada. Õnneks suhtuti sellesse mõistvalt ning lõpuks lahenes kõik rahulikult. Täna on see võlg tasutud ja menetlus lõpetatud. Kogu kogemus jättis endast maha hulga ebamugavaid hetki, kuid samas õpetas see väga selgelt, kui kiiresti võivad aastate jooksul kogunenud finantsotsused jõuda kohtutäituri lauale ning kui oluline on reaalselt hinnata oma maksevõimet enne, kui mõne kokkuleppega nõustuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar