Viimase postituse järel olen ma palju mõelnud sellele, mida ma olen aastate jooksul siin blogis kirjutanud. Mitte ainult sellele, mida olen öelnud, vaid ka sellele, mida olen jätnud ütlemata. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda raskem on mööda vaadata ühest ebamugavast tõsiasjast: ma olen valmistanud pettumuse nii iseendale kui ka paljudele oma lugejatele.
Ma tean, et osa teist on minus sügavalt pettunud. Võib-olla on osa isegi vihased. Ma ei saa teid selles süüdistada. Ma kujutan ette, et mõne inimese jaoks lõpetas minu viimane postitus igasuguse huvi selle blogi vastu. Kui oled aastaid jälginud kedagi, kelle jutust on jäänud mulje, et asjad liiguvad ühes suunas, ja siis selgub, et tegelikkus on olnud hoopis midagi muud, siis on täiesti arusaadav küsida, mida üldse uskuda.
Kõige raskem on seejuures tunnistada, et ma mõistan neid reaktsioone.
Samas tahan öelda ühe asja võimalikult ausalt. Ma ei ole kunagi teadlikult valetanud. Vähemalt mitte sellisel viisil, et oleksin istunud maha ja otsustanud lugejaid petta. Pigem on probleem olnud selles, et olen iseenda peas loonud narratiivi, millesse tahtsin uskuda. Olen haaranud kinni lootustest, võimalikest tulevikest ja optimistlikest stsenaariumidest ning rääkinud neist vahel nii, nagu need oleksid juba peaaegu reaalsus.
Tagantjärele vaadates näen, et see oli omamoodi kaitsemehhanism. Kui probleemid muutuvad liiga suureks, siis hakkab inimene otsima viise, kuidas neid enda jaoks talutavamaks muuta. Mõnikord tähendab see usku paremasse homsesse. Mõnikord tähendab see aga seda, et lootus ja tegelikkus hakkavad vaikselt segunema.
Täna pean tunnistama, et minu lootused ja tegelik olukord on olnud juba mõnda aega üsna suures vastuolus. On asju, mida ma olen tahtnud uskuda. On asju, mida ma olen lootnud. Aga lootus ei muuda tegelikkust. Ning ühel hetkel jõuab kätte päev, mil ei ole enam võimalik ei endale ega teistele rääkida ilusamat versiooni sellest, kuidas asjad on.
See teeb haiget. See teeb mind ausalt öeldes väga õnnetuks.
Mul on raske vaadata otsa mitte ainult oma vigadele, vaid ka teadmisele, et olen valmistanud pettumuse inimestele, kes on mind aastaid lugenud, mulle kaasa elanud ja minu lugu uskunud. Usaldust on lihtne kaotada ja väga raske tagasi võita. Ma tean seda.
Aga kui ma midagi viimaste sündmuste jooksul õppinud olen, siis seda, et tõde ei muutu olematuks ainult seetõttu, et seda on raske tunnistada. Ning tegelikkusega silmitsi seismine on lõpuks ainus võimalus edasi liikuda.
Seepärast ei ole see postitus allaandmine. Vastupidi.
Ma olen väsinud. Ma olen eksinud. Ma olen teinud valesid otsuseid ja sattunud olukorda, millesse ma poleks kunagi tahtnud sattuda. Aga ma ei kavatse alla anda. Mitte täna, mitte homme ega ka siis, kui ees ootavad veel raskemad päevad. Ma kavatsen võidelda. Ma kavatsen teha kõik endast oleneva, et olukord samm-sammult paremaks muuta. Mitte lubadustega, mitte suurte sõnadega, vaid tegudega. Aeglaselt, vahel võib-olla valusalt aeglaselt, aga siiski edasi liikudes. Kõige rohkem võlgnen ma selle iseendale. Kuid veel rohkem oma perele.
Ma ei tea, kui pikk see teekond saab olema. Ma ei tea, mitu korda ma veel komistan. Aga ma tean, et ma ei lõpeta proovimist. Ma püüan ellu jääda, oma elu uuesti üles ehitada ning võidelda enda ja oma pere heaolu nimel kuni viimse veretilgani. Ja kui siia blogisse on jäänud veel lugejaid, kes on valmis seda teekonda edasi jälgima, siis luban vähemalt üht asja: edaspidi püüan olla ausam kui kunagi varem. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne, vaid sellepärast, et mul ei ole enam ühtegi muud võimalust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar