Võlglase päevik, võitleja päevik

Iga päev on heitlus. Mitte tingimata selline, mida saadavad trummid, mõõkade kõlin või võiduhüüded, vaid vaikne ja nähtamatu võitlus inimese sees. See on nagu väikese paadi aerutamine vastu jõevoolu – kui lased hetkekski käed rüppe, kannab vool sind tagasi sinna, kust sa juba nii suure vaevaga välja rabelesid. Hommikul silmi avades seisame taas selle jõe kaldal. Mõnikord on vool rahulik, mõnikord tormine, kuid ta ei lakka kunagi liikumast.

Iga nädal on võitlus. Seitse päeva on nagu seitse mäetippu, mis tuleb üksteise järel ületada. Mõni neist on päikeseline ja kerge tõusuga, teine peidab end pilvede taha ning nõuab viimast jõuraasu. Ometi ei kujune inimese tugevus mitte tasastel orgudel kõndides, vaid neil tõusudel, kus jalad värisevad ja hing muutub raskeks. Nii nagu puu kasvatab sügavamaid juuri just tormide ajal, kasvatab inimene oma iseloomu raskuste keskel.

Iga kuu on lahing. Lahing unistuste ja tegelikkuse vahel. Lahing lootuse ning kahtluse vahel. Lahing selle vahel, kes me tahame olla, ja selle vahel, kelleks meid ähvardavad muuta harjumused, hirmud ja loobumine. Kuu möödudes vaatame tagasi nagu sõdur pärast pikka sõjaretke – märkame arme, kuid ka uusi oskusi, mida rahulikel aegadel ei oleks kunagi omandanud.

Ja iga aasta on sõda elu nimel. Mitte sõda maailma vastu, vaid sõda tardumise vastu. Sõda sisemise pimeduse vastu, mis sosistab, et pole mõtet enam pingutada. Sõda aja vastu, mis viib vaikselt kaasa kõik, mida me armastame. Kuid selles sõjas peitub paradoks: võit ei tähenda kunagi täielikku triumfi. Võit tähendab seda, et hoolimata kaotustest oleme ikka püsti. Nagu majakas kaljul, mida lained peksavad päevast päeva, aastast aastasse, ent mis ometi jätkab valguse näitamist.

Elu ei küsi meilt, kas soovime lahinguväljale astuda. Me sünnime juba keset seda. Mõnele antakse kergemad relvad, teisele raskemad koormad. Ometi ei mõõdeta inimese suurust tema vastaste tugevuse, vaid südame sitkuse järgi.

Sest lõpuks ei mäleta me neid päevi, mil kõik läks lihtsalt. Me mäletame neid hetki, mil tahtsime alla anda, kuid astusime siiski veel ühe sammu. Veel ühe päeva. Veel ühe nädala. Veel ühe kuu. Veel ühe aasta.

Ja võib-olla seisnebki elu sügavaim tarkus arusaamises, et sõda elu nimel ei ole midagi, mis ühel päeval lõpeb. See on tuli, mida tuleb kanda läbi tormide, pimeduse ja külma. Ning kuni see tuli meis põleb, pole me kaotanud. Oleme endiselt teel. Oleme endiselt elus. Oleme endiselt võitlejad.