Arginormaalsuse hoidmine, kui võlad ei lase lahti

Kui ma kunagi arvasin, et suurim kannatus võlgade juures on raha puudumine, siis tegelikult eksisin. Raha on vaid sümptom. Suurem võitlus käib peas — selles, kuidas säilitada mingigi arginormaalsus olukorras, kus iga arve, iga telefonikõne ja iga ootamatu kulutus võib päeva täielikult ära rikkuda. Arginormaalsus. See kõlab nagu midagi iseenesest mõistetavat. Ärkad, lähed tööle, maksad arveid, teed nädalavahetusel midagi lihtsat, võib-olla lähed jalutama. Aga kui sul on võlad, siis muutub igaüks neist tegevustest väikseks strateegiliseks operatsiooniks.

Võlakoormaga inimene ei alusta päeva kunagi "puhtalt lehelt". Juba silmad lahti tehes on kuskil kuklas teadmine, et keegi ootab raha. Või mitu "kedagit". Või kümme. Arginormaalsuse säilitamine tähendab siin teadlikku otsust mitte lasta igal eurosel mõttel oma päeva üle võtta. Mitte ignoreerides probleemi, vaid hoides selle raamides. Üks kummalisemaid paradokse on see, et väljaspoolt ei pruugi midagi paista. Sa käid tööl, suhtled inimestega, mängid lapsega, võib-olla isegi naeratad. Inimesed eeldavad, et kõik on okei. Ja mingis mõttes ongi see vajalik roll. Mitte teiste pärast, vaid enda pärast.

Kui sa loobuksid täielikult normaalsusest, siis see murendab sind kiiremini kui võlad ise. Kui kõik muutub ainult kriisiks, siis kaob igasugune perspektiiv. Võlgadega käib kaasas pidev süütunne. Isegi siis, kui objektiivselt teed õigeid asju — maksad, vähendad, planeerid. Sinu sisemine süütunne ütleb: "Sa ei tohiks üldse midagi nautida enne, kui kõik on korras." See on väga ohtlik mõte. Kui sa viid selle äärmustesse, siis loobud sa kõigest, mis sind inimesena tasakaalus hoiab. Ja lõpuks ei jaksa sa enam isegi neid "õigeid asju" teha.

Arginormaalsus tähendab siinkohal oskust öelda: "Mul on probleem, suur probleem, aga ma olen siiski midagi palju enamat kui see probleem." Suur plaan — võlad nulli saada — võib tunduda hoomamatu. Aga arginormaalsust hoiavad elus hoopis väikesed süsteemid. Kui süsteemid töötavad, siis ei pea sa iga päev kõike nullist läbi mõtlema. See vähendab otsustusväsimust — mis on võlaga elades täiesti reaalne asi. Üks raskemaid kohti on suhted. Mitte sellepärast, et inimesed oleks halvad, vaid sellepärast, et enamus "normaalsest elust" maksab raha. Siin tuleb teha valik - kas teeselda ja kannatada finantsiliselt või kohandada oma sotsiaalset "normaalsust". Kõik ei pea teadma su olukorra detaile, aga keegi võiks siiski kursis olla. See aitab säilitada reaalsustunnet.

Filmides toimuvad muutused kiiresti. Päriselus tähendab see pigem kuude kaupa aeglast liikumist, väikeseid võite (üks võlg vähem, üks intress väiksem), aga pahatihti ka igasuguseid tagasilööke.

Arginormaalsus tähendab siin ootuste korrigeerimist. Sa ei ela praegu lõppfaasis, vaid protsessis. Ja protsess ei pea olema kogu aeg dramaatiline. Lõppude lõpuks – see pole igavene. See võib kõlada klišeena, aga samas on see oluline meeldetuletus.

Võlad on ajutine seisund, isegi kui see tundub lõputu. Arginormaalsuse hoidmine ei ole probleemi eitamine — see on viis tagada, et sa jõuad sellest läbi katki minemata. Sest kõige hullem stsenaarium ei ole see, et sa maksad kaua. Kõige hullem on see, kui sa kaotad selle käigus iseenda. Kui praegu tundub, et kõike on natuke liiga palju — siis see on normaalne. Küsimus ei ole selles, kuidas olla täiuslikult distsiplineeritud, vaid selles, kuidas olla piisavalt stabiilne, et järgmine samm ära teha. Ja siis järgmine. Ja siis veel üks.