Kui keha ja meel on olnud aastaid punases

Vaimne väsimus ei teki üleöö. See on hiiliv protsess — kui elu surub inimese tugevalt vastu seina, siis kuhjuvad pinged, mured ja lahendamata olukorrad ning ühel hetkel on organism lihtsalt läbi. Mõnikord nii läbi, et isegi täiuslik ööuni ei tee enam midagi paremaks. Samas ei ole see nõrkuse märk. See on märk sellest, et keha kaitsesüsteemid on aastaid üritanud sind elus hoida ning nüüd on nad jõudnud punasesse tsooni. Kui inimene elab pikalt stressis — olgu selle taga rahamured, venivad kohustused, võlgnevused, pidev ärevus või depressioon — hakkab keha toimima ellujäämisrežiimis. See tähendab, et aju hakkab säästma energiat, vähendades motivatsiooni, keskendumisvõimet ja õppimisvalmidust. Emotsionaalne läbipõlemine vähendab eneseusku, tekitab süütunnet ja tapab loovuse. Keha töötab autopiloodil — sa saad küll hakkama, aga iga lisakohustus tundub ületamatu. Kõik see on loogiline tagajärg — mitte inimese süü. Närvisüsteem lihtsalt ei pea enam vastu.

Paljud kogevad kevadel väsimust, aga depressioonis või pikaajaliselt läbi põlenud inimese jaoks tuleb see nagu laine, mis lööb niigi kõrge müüri lõpuks ümber. Päike ja valgus küll kiirendavad organismi bioloogilisi protsesse, aga keha energiatagavarad on nullis, mistõttu välise ja sisemise seisundi kontrast süvendab väsimust. Aju, mis on niigi tugeva stressi all, ei suuda piisavalt kiiresti ümber kohaneda ja reageerib selle asemel apaatia või üleväsimusega. Tulemuseks on paradoks: sa küll magad hästi, aga ärgates ei ole puhkamist toimunud. Päeval vajub silm kinni, lõunauinakust saab sügav uni ja isegi pärast seda ei teki värskustunnet. See on organismi viis öelda: "Ma ei jaksa enam niimoodi edasi töötada."

On väga tavaline, et inimene suudab igapäevakohustustest läbi murda üksnes automaatselt toimiva rutiini abil — eriti kui ta on aastaid töötanud samas keskkonnas, sama tehnoloogiaga või samade ülesannetega. Võib öelda, et aju teeb need tegevused musta kastina, ilma suurema pingutuseta. Aga niipea kui tuleb uus projekt, uus vastutus, vajadus õppida midagi uut, siis tekib tugev ülekoormuse tunne, ärevus ja lõpuks vaimne kokkuvarisemine. Ma sain hiljuti ühe lisatöö pakkumise, millega oleks kaasnenud ka rahaline lisaväärtus, mida ma niigi vajan nagu õhku. Ma võtsin pakkumise vastu, hakkasin hooga pihta, jõudsin esimese takistuseni ja ma kukkusin vaimselt täiesti kokku. Justkui oleks aju mulle öelnud: "Mul ei ole enam ressurssi uue koormusega tegelemiseks." Kui inimene ei suuda lubadusi täita, isegi kui ta tahaks, on see peaaegu alati märk sellest, et närvisüsteem on ülekurnatud. Paraku toob iga altvedamine kaasa süütunde, mis süvendab stressi ja kinnitab negatiivset mõttemustrit: "Jälle vedasin ma kedagi alt."

Mis saab edasi? See on küsimus, mis jääbki sageli rippuma. Kui oled aastaid töötanud tühja paagiga, ei ole võimalik end lihtsalt kokku võtta, hinge tõmmata ja uuesti alustada. Vaimne väsimus ei lahene tahtejõuga. Pikaajalise stressi mõju ei lahene motivatsioonikõnedega. See, et ma saan oma praeguse töö tehtud isegi pooleldi automaatselt, on tegelikult tugevus, mitte nõrkus. See tähendab, et mu professionaalne kompetents on nii tugev, et see kannab mind üle väga raskete perioodide. Kindel on samas aga see, et ma ei tohiks praegu vastu võtta mitte ühtegi uut kohustust, isegi kui need potentsiaalselt võiksid mu rahalist seisu parandada. Uued asjad ja nõudmised peaksid mu ellu tulema alles siis, kui mu keha on selleks valmis. Praegu pole see kõik lihtsalt juba puhtbioloogiliselt võimalik, sest uute oskuste omandamine nõuab väga suur energiakulu. Hästi oluline on selle kõige juures mõista, et ma peaksin endasse leebemalt suhtuma. Ma pean mõistma, et kui närvisüsteem on pidevalt punases, siis ei ole see praegune mina see päris mina. See on ülekurnatud mina. Tegelikult olen ma aastaid kandnud rohkem, kui üks inimene peaks kandma. Vaimne väsimus ei ole iseloomu nõrkus, see on märk sellest, et inimene on liiga kaua olnud üksi liiga suure koormaga. Keegi ei ole loodud igavesti vastu pidama, aga ma olen jätkuvalt siin ja see tähendab, et mu sees on veel mingitki jõudu, isegi kui seda on kohati väga raske tunda ja märgata.