Kas inimene, kes on langenud hasartmängude küüsi või jäänud võlgadesse, on iseenesest halb või rumal? Seda küsimust esitatakse sageli vaikides — eelarvamuste, häbi ja ühiskondlike siltide kaudu. Vastus ei ole aga mustvalge, sest inimese teod ei ole alati tema iseloomu üksühene väljendus. Väga sagedasti juhivad sellist inimest jõud, mis ei ole pahatahtlikud, vaid inimlikud: impulsiivsus, kärsitus, stressitaluvuse puudujäägid, lapsepõlve mustrid, vajadus kontrolli või põgenemise järele.
Impulsiivne inimene ei tee ilmtingimata neid "halbu" otsuseid tahtlikult. Impulss käivitub enne, kui ratsionaalne mõtlemine jõuab üldse mingitki reaktsiooni pidurdada. Paljud hasartmängusõltlased kirjeldavad tunnet, nagu nad oleks hetkeks läinud autopiloodile — mitte sellepärast, et nad tahaks oma raha ära anda või kedagi alt vedada, vaid sest aju januneb kiire dopamiinilaksu järele. Kas see teeb inimesest halva? Ei. See teeb ta haavatavaks. Keegi ei pea ju halvaks inimest, kellel on kiire südametöö või kes higistab kergesti — ometi on impulsiivsus ja kärsitus samasugused bioloogilised omadused. Need kujundavad käitumist, aga ei defineeri inimese väärtust.
Rahalised võlad ei teki selliste inimeste puhul mitte luksusejanust, vaid püüdest täita mingit tühimikku. Kärsitus võib tulla lapsepõlvest: vajadusest, et "kõik oleks olemas kohe, sest muidu kaob ära". Kui inimene on harjunud, et ebamugavus on ohtlik või et vajadused ei saa rahuldatud, loob aju mustri: tee midagi kohe, et see ebamugavus kaoks. Sealt tekivad kiirlaenud, tormakad otsused, lootus, et "seekord läheb hästi". Need ei ole halva inimese valikud — need on inimese valikud, kes pole veel õppinud kogu selle pinge sees viibima.
Võlg on ühiskonnas stigmatiseeritud, justkui oleks see märk moraalsest läbikukkumisest. Tegelikult on võlg lihtsalt sümptom. Sümptom sellest, et inimene on teinud otsuseid liiga kiiresti, liiga suure lootusega või liiga vähese teadmisega. Võlg ei kirjelda inimese empaatiat, tema väärtusi, tema võimet armastada või toetada teisi. Võlgades inimene ei ole halb — ta on inimene, kes on sattunud olukorda, kus ressursse (emotsionaalseid, rahalisi, psühholoogilisi) oli vähem kui vajadusi.
Miks siis ühiskond kipub selliseid inimesi sildistama? Sest nii on lihtsam. Sest lihtsam on ju mõelda: "Ta on ise süüdi." Kui otsustada oma hinnangutes, et keegi on lihtsalt "halb", siis ei pea ka mõistma selle inimese lugu ega tunnistama, et sama võiks juhtuda ka teistega. Sildistamine loob mugava distantsi. Aga reaalsus on, et sõltuvused on haigused, mitte iseloomuhälbed. Selle põhjus ei ole kurjus, vaid mehhanism, mis lihtsalt liigub vales suunas.
Hea ja halb ei ole staatilised sildid, vaid hetkeseisud. Hasartmängur võib olla suure südamega, töökas, tark, hooliv — lihtsalt ta peab võitlust oma sisemiste jõududega, mis mõnikord võidavad. Võlglane võib olla aus, vastutustundlik, pühendunud — lihtsalt, ta on teatud hetkel teinud valiku, millel on pikk vari. Ja mis kõige olulisem: inimene, kes üritab välja tulla sõltuvusest ja võlgadest, on juba teel paremuse poole. See on julguse, mitte halvakspanu vääriv märk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar