kolmapäev, 27. august 2025

Üksikute sõdalaste lahing: mõtisklus võlgadest, identiteedist, häbist ja ühtsuse jõust

Eestis elab tuhandeid inimesi, kelle igapäevaelu varjutab võlgade koorem. Krediidivõlad, elatisvõlad, eraisikulaenud — need ei ole pelgalt numbrid Exceli tabelis, vaid inimeste lood, täis hirmu, häbi ja vaikust. Võlgadest rääkimine on justkui ühiskondlik tabu, mis sunnib kannatajaid vaikima. Nii sünnibki vaikiv armee — üksikud sõdalased, kes võitlevad oma lahinguid liivaväljal, kus puudub toetus, mõistmine ja ühtsustunne.

Filosoof Michel Foucault on kirjutanud, et "ühiskondlikud institutsioonid loovad nähtamatuid vanglaid, kus indiviidid elavad oma elu, teadmata, et nad on kinni." Võlg on üks selline vangla. See ei ole ainult majanduslik seisund, vaid ka sotsiaalne identiteet. Võlglane ei ole enam lihtsalt inimene, vaid "võlglane" — silt, mis määratleb ja eraldab. Häbi, mis sellega kaasneb, on sageli suurem kui rahaline koorem ise.

Võlg võib olla ahastus, mis takistab inimest nägemast oma potentsiaali ja vabadust. Kui ühiskond vaatab võlglasi kui moraalselt läbikukkunuid, mitte kui inimesi, kes on sattunud keerulisse olukorda, siis süveneb isolatsioon ja eneseväärtuse langus.

Aga kas see peab nii olema?

Kui me suudaksime murda vaikuse müüri ja näha võlglasi mitte kui ebaõnnestujaid, vaid kui inimesi, kes vajavad tuge, siis võiks pilt olla hoopis teistsugune. Ühtsuses peitub jõud — see vana tõde kehtib ka siin. Kui üksikud sõdalased leiaksid tee üksteiseni, tekiks kogukond, kus jagatud koorem muutub kergemaks. Võlgadega toimetulek ei pea olema individuaalne piin, vaid ühine teekond taastumise ja väärikuse suunas.

Viimasel ajal olen üha sagedamini tabanud end mõttelt: kes ma siis õigupoolest olen? Milline osa minust on see päris mina ja milline osa on ainult mineviku varjud, mida ma endaga kaasas tassin?

Ühelt poolt on mu elu täis rolle, millega tunnen end hästi – ma olen isa, abikaasa, korralik ja seadusekuulekas kodanik. Ma püüan oma pere eest hoolitseda, teha tööd, olla kohal ja vastutada. Need on väärtused ja rollid, mida ma pean väga oluliseks ja millesse ma panustan iga päev.

Aga teisalt on olemas ka teine pool, mida ma ei saa eitada. Olen olnud spordiennustusega seotud hasartmängur, krediidivõlglane, inimene, kes tegi otsuseid, mille tagajärgi kannan veel praegugi. Need kogemused on jätnud jälje – mitte ainult mu rahakotile, vaid ka minu enesetundele ja sellele, kuidas ma end ise defineerin.

Mõnikord tunnen, et ühiskond ja võib-olla ka mina ise panen end liiga kitsasse kasti – nagu oleksin ma igavesti ainult “endine mängur” või “võlglane”. Jah, see on osa minu loost, aga see ei ole kogu lugu. Ma ei taha, et mu mineviku eksimused oleksid need, mis mind täielikult määratlevad.

Ma usun, et identiteet ei ole kunagi kivisse raiutud. See, kes me oleme, kujuneb pidevalt – iga päev, iga valiku, iga sammu kaudu. Jah, mu teekonnal on olnud tumedaid peatükke, aga täna tahan ma keskenduda rohkem sellele, kelleks ma saan kasvada. Inimeseks, kes on õppinud, kes oskab väärtustada vastutust ja ausust. Inimeseks, kes ei põgene mineviku eest, aga ei lase ka sel end igaveseks aheldada.

Kirjutades seda, mõistan, et see ongi vist minu identiteedi süda – ma olen tervik, milles on nii head kui halba, nii õppetunde kui ka saavutusi. Ja kui ma midagi tahan, siis seda, et mind nähakse eelkõige inimesena, kes liigub edasi, mitte ainult kui kedagi, kes kord eksis.

Sest lõppkokkuvõttes ei defineeri mind mitte ainult mu vead, vaid ka see, kuidas ma nendega ümber käin.

Albert Camus on öelnud: "Keset talve avastasin ma endas võitmatu suve." See tähendab, et ka kõige raskemates olukordades peitub lootus ja võimalus muutuseks. Võlg ei pea olema elu lõpp, vaid võib olla algus uuele arusaamale — sellest, mis on tõeline väärtus, mis on kogukond, ja mis on inimlikkus.

Me ei pea enam vaikima. Me ei pea enam häbenema. Me võime rääkida, jagada, toetada. Sest ainult nii saab üksikute sõdalaste lahingust sündida midagi suuremat — liikumine, mis toob tagasi inimväärikuse, lootuse ja jõu.

esmaspäev, 25. august 2025

Isa roll – rohkem kui kohalolek

Kui mu sõber mulle ligi viis aastat tagasi pensionifondi tagatisel laenu andis, ütles ta mulle abistamise põhjusena järgmist: "Isa ikka õpetanud et ära tee teistele seda mis sa ei taha et sulle tehtaks. Ja sealt siis teistpidi võttes - et tee teistele seda mida tahad et sulle tehtaks. Ehk et siis loodan, et kunagi kui mul peaks olema sama suur jama siis keegi ikka aitab. Karma noh". Nüüd, aastaid hiljem olen ma mõelnud isakujule ja isa rollile oma elus (nii pojana kui ka isana)...

Lapsepõlves oli mu isa füüsiliselt olemas. Ta oli majas, ta oli meie elus. Aga tõelist isa tuge – seda, mis annab lapsele turvatunde, emotsionaalse kohaloleku ja tingimusteta toetuse – ma ei tundnud kunagi. See tühimik jättis jälje, mida ma pikka aega ei osanud isegi märgata.

Aastate jooksul olen mõistnud, et just see lapsepõlve puudujääk võis olla üks juurtest minu sõltuvustele (seda on tegelikult kinnitanud ka nii mu psühholoog kui vaimse energia terapeut). Otsisin täitmatut tühimikku valedest kohtadest – esmalt spordiennustustest, hiljem ebamõistlikust finantskäitumisest. Otsisin kontrolli, põnevust, kiiret lahendust – aga tegelikult vajasin hoopis stabiilsust, mõistmist ja sisemist rahu.

Nüüd, olles ise isa, näen kui oluline on murda see muster. Minu poeg väärib isa, kes mitte ainult ei ole kohal, vaid on päriselt olemas – südamega, tähelepanuga, armastusega. Iga kallistus, iga kuulatud mure, iga koos veedetud hetk on samm selle poole, et tema lapsepõlv oleks turvalisem ja toetavam kui minu oma oli.

See teekond ei ole alati lihtne. See nõuab teadlikkust, enesevaatlust ja vahel ka valusaid meenutusi. Aga see on väärtuslik. Sest iga põlvkond saab olla samm parema suunas – kui me julgeme vaadata tagasi ja otsustada teha teisiti.

Kõigile isadele: teie kohalolu loeb. Teie südamlikkus loeb. Teie armastus kujundab tulevikku.