Kas sa oled märganud, et kui inimesed enam oma muredest ei räägi, siis me eeldame, et neil on kõik korras?
Jah. Või et nad on leidnud lahenduse. Aga vahel… vahel tähendab see hoopis, et nad on alla andnud.
Just. Vaikus ei ole alati rahu. Mõnikord on see lihtsalt väsimus. Või tunne, et keegi ei kuula enam.
Ma tean seda tunnet. Kui sa räägid ja räägid, aga sõnad kukuvad nagu kivid vette — ilma igasuguse kajata. Siis hakkad mõtlema, et äkki ongi parem vaikida.
Aga kas see ongi allaandmine? Või lihtsalt… ellujäämine?
Võib-olla mõlemat. Mõnikord on vaikus viis, kuidas inimene end kaitseb. Mitte sest ta ei hooli, vaid sest ta ei jaksa enam.
Ja mõnikord on see ka märk, et ta on leidnud teise tee. Mitte rääkida, vaid kirjutada. Või maalida. Või lihtsalt olla.
Oluline on, et keegi oleks olemas. Mitte selleks, et kohe vastata, vaid lihtsalt kuulata. Isegi siis, kui teine vaikib.
Vahel ongi kõige suurem toetus see, kui keegi istub su kõrval ja ei küsi midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar