Kümme protsenti!

Mõned päevad tagasi tabasin ma end mõttelt, et ma olen selle blogiga siin tegelenud juba rohkem kui kümnendiku oma eluajast. 10% tervest elust! See ei ole üldsegi väike aeg. Ja mida ma siis õigupoolest selle ajaga saavutanud olen? Kahjuks rahulikku elu veel mitte. Isegi sisemist rahu mitte. Ühelt poolt võiksin muidugi ju enda üle uhke olla, et ma omadega endiselt pankrotis pole. Ükskõik kas siis vaimses või majanduslikus mõttes. Kahjuks tean ma liigagi palju neid lugusid, kus võlad lõpuks tapavad inimesi. Mina olen endiselt elus. Ja tegelikult ju endiselt ka täiesti tegus ja töövõimeline. Seda kõike ju lausa nii hästi, et blogi pidamise aja jooksul on mul igakuine sissetulek enam kui 2000 euro võrra suurenenud. Ehk siis ma olen suutnud oma tööandjat veenda selles, et mu oskused ja kogemused ning motivatsioon on vägagi väärtuslikud. Selle kõige tähtsust ja väärtust ei ole mitte kuidagi võimalik alahinnata, see on vägev saavutus. Mis siis, et selle taustal on närvirakke hävinud hoomamatus koguses ja igasugused organismi rahustavad tabletid on minu igapäevaelu osaks saanud.

See blogi siin on saanud mu hingepeegliks. Ikka ja jälle loen ma oma vanu postitusi ning imestan isegi, mis seisundites ma omadega olnud olen. On olnud suurt rõõmu ja on olnud pikaajalist masendust. Ikka ja jälle olen ma olnud lootusetult väsinud. Aga mitte kordagi pole ma päriselt alla andmise peale mõelnud. Ma tahan edasi võidelda, edasi oma unistuse suunas liikuda. Mul on olnud ääretult suur õnn, et mu lugejate sekka on sattunud väga toredad ja abivalmis inimesed. Mulle on väga palju ilusaid ja südamlikke, toetavaid sõnu öeldud. Muidugi olen aja jooksul ka noomida saanud ja eks on mind ka veidi raputatud, kui liiga auku olen hakanud kukkuma. Seda kõike on mulle väga vaja olnud. See kõik siin ongi olnud minu lugu, minu kriis igasuguste maailma kriiside taustal. Mul on ääretult hea meel, et mul on nii lojaalsed lugejad. Minu inimesed, minu tugigrupp. Mis siis, et paljude teie jaoks olen ma täiesti võõras ja tundmatu. Ega ma päris täpselt ei teagi, miks te endiselt veel minuga olete. Aga aitäh, et olete, aitäh, et kaasa mõtlete, aitäh, et aitate.

Hiljuti nimetas üks vahva lugeja mind sisuloojaks või lausa suunamudijaks, influenceriks. Ma ise ei ole enda kohta niimoodi kunagi mõelnudki. Kuigi tõsi ta ju on, et eks ma püüan kaasteelistele siiski pakkuda mõtteid ja ehk ka lohutust, et inimesed näeksid, et võlglasi on meie seas päris palju. Kuigi me tunneme end pahatihti üksinda ja ei julge oma muredest kellelegi rääkida, siis tegelikult ühendab meist enamusi üsnagi sarnane muster. Tahan uskuda, et inimesed, kes on siia veergudele sattunud ja kes ise ka rahaliste murede küüsis, on mu postitustest leidnud palju-palju tuttavat enda elust. Eks iga võlalugu on muidugi omamoodi, aga mingid ühised jooned ja mustrid on neis kõigis arvatavasti. Aga ühte võin ma kohe kindlasti öelda - võlglaseks olemine on väga ränk koorem. Eriti, kui üritada seda lahendada võimalikult korrektselt, mitte põgenedes ega vastutustest eemale hoides. Minu eesmärk pole mitte kunagi olnud võlgade mitte maksmine. Ise ma nad võtsin, ise ma nad maha mängisin, ise ma nad ka ära maksma pean. Kuigi jah, samas püüan siiski iga hinna eest tagada seda, et mind niiöelda üle ei lastaks. Et kõik, mis minult nõutakse, oleks õiglane. Liiga ma endale teha ei lase.

Ma ei tea veel, kuidas mu lugu edasi läheb. Ma ei tea veel, mis minust edasi saab. Lähitulevik tundub õnneks pigem helge. Andsin endale hiljuti ka ühe lubaduse. Tulgu, mis tuleb, mingu minu enda lugu mis suunas iganes, aga see blogi jääb alatiseks. Isegi siis, kui ma seda enam aktiivselt ei pea. Ma usun, et need lood siin on üsnagi ajatud ja ka 10-20 aasta pärast on neil mõte sees. Äkki isegi mõni kasulik nipp, mida järgida. Ma väga loodan seda vähemalt. Ahjaa, reklaamid kaovad siit siiski ära, kui ühel ilusal päeval võlakoorem mind enam ei piina. Aga sinnani lasen ma neil edasi siin rippuda (tean, et see veidi risustab siin seda pilti, aga uskuge mind - mul on neid reklaame väga vaja, kunagi äkki räägin pikemalt sellel teemal).

Sellised meeleolud siis siia aprilli keskpaika, mis ilma poolest oleks justkui varajane talv koos oma lume ja külmaga. Veidi olen minagi praegu tardunud ja mõtlikumas olekus. Aga küllap saabub peagi ka päriselt see ilus kevad ja muidugi ka suvi. Ning küllap hakkavad ka minu suured mured järjest väiksemaks kooruma. Tegelikult on ju elu ikkagi tore. Võitleme edasi!