Peetri postituse järelkajad

Mu eelmine postitus vaprast Peetrist, kes julges inkassole vastu hakata, on osutunud ääretult populaarseks. Kahe päeva jooksul on seda külastatud peaaegu 700 korda. Arvestades mu blogi viimase aja külastatavust, on see ääretult suur arv. Ja mul on selle üle väga hea meel, sest tegemist on väga olulise teemaga, millega aitame üheskoos kogu seda inkassoterrorit vähendada.

Seda postitust jagasin ma ka ühes Facebooki grupis, mille nimeks on "Kohtud, kohtutäiturid, inkasso, notarid". Ning siinkohal tsiteeriksin selle grupi üht eksperti, jurist Meelis Jürmat (loomulikult tema lahkel loal): "See on väga hea näide selle kohta, et kui asi kohtusse jõuab, siis ei tasu pükse täis lasta ja vaikida. Kohtuga tuleb suhelda ja kui on põhjust, siis ka ebanormaalsetele nõuetele vastu vaielda. Kui kohtuga ei suhelda, siis tulevad maksekäsud ka selliste nõuete kohta, mis normaalsetes oludes ei tohiks kohtuni jõudagi. Sama on ka hagimenetluses. Kui kohtuga ei suhtle, siis saad tagaseljaotsuse ja sinu vastuväidete või mõtetega ei saagi kohus arvestada sest need pole kohtuni jõudnud. Inkassod kalastavad nii vahel. Esitavad maksekäsu kiirmenetlusse nõudeid, millega nad hagimenetlusse hea meelega ei läheks lootuses, et äkki ei esitata vastuväidet ja siis on ju raha käes (või vähemalt täitedokument, millega annab võlgnikul järgmised 10 aastat või rohkemgi täitemenetluses ajusid komposteerida), sest hilisemaid pretensioone tavaliselt ei rahuldata. Üks teema veel, mille osas tasub tähelepanelik olla.: inkassoettevõtetel on kombeks vahel "kalastada" maksekäsu kiirmenetluses ka ilmselgelt aegunud nõuetega. Minu kätte on neid iga aasta sattunud vähemalt 2-3, kuid kindlasti jätkub ka neid kolleegidele. Kui siin vastuväidet ei esita ja ei palu aegumist kohaldada, siis on väga suur tõenäosus, et maksate seda, mida maksma ei peaks. Ja seda mitte ainult selle pärast, et maksekäsu kiirmenetluses keegi midagi eriti ei kontrolli. See on tsiviilõiguses üldine säte, et kohus kohaldab aegumist ainult kohustatud osapoole taotlusel st omaalgatuslikult ei saa kohus seda teha."

Tänaseks päevaks olen ühendust võtnud ka Ärilehe ja Delfiga, et kui neile sobiks, võiks sellest teemast ka ühe laiemale publikule mõeldud artikli kokku klopsida. Hetkel veel kindlat lubadust ma sealtpoolt saanud ei ole, kuid sealne ajakirjanik võttis vähemalt vaevaks mulle vastata ja andis teada, et nad kindlasti kaaluvad seda. Eks siis ole näha, kas ja kuhu see kaalumine viib.

Natuke räägiksin ka enda viimaste nädalate tegemiste kohta. Olgem ausad, see Peetri lugu tõi mu päevadesse omajagu positiivset elevust. Ning mul on tõesti hea meel, et see ka üleüldisemas plaanis inimestele korda läks. Eks ma muidugi võlglasena tean, kui raske on end sundida tegudele, aga teinekord lihtsalt peab seda tegema. Võta need mõned minutid ja võitle enda eest, anna inkassole või kohtule teada, mida sina mingist nõudest arvad. Seda enam, kui sa tunned, et sulle tehakse liiga! See ei ole maailm, kus õiglus iseenesest maksuvusele pääseb. Siin peab seda kõike ise tagant utsitama ja lükkama. 

Paar inimest on mu käest siin küsinud, et kas ma vajan endiselt lugejate abi (rahalist tuge) või on selleks korraks kõik sellega hästi. Vastus on kahjuks aga see, et nii kaua kuniks ma pole oma boonust arvele saanud, on mu enda seisud justkui väga õrnal jääl liikumised. Tasa ja targu, aga iialgi ei tea, mis juhtuda võib. Seega, jah, see abivajadus on paraku endiselt olemas. Ma tõesti loodan, et mitte enam kaua. Eraldi ma siia neid pangarekvisiite lisama ei hakka. Kes tõesti soovib aidata, siis leiab siit blogist vastavad postitused ise üles. Aitäh igal juhul teile kõigile!

Varsti on kevad käes ja siis võiks isegi minu ellu kergemaid ja rõõmsamaid noote tulema hakata! Ma tõesti loodan seda!

Eluline näide sellest, kuidas inkassole edukalt vastu hakata

Täna räägiksin ma teile loo ühest toredast Eesti inimesest, kes julges inkasso ebaõiglusele vastu hakata. Kuna teema on teatud mõttes siiski delikaatne (olen täiesti veendunud, et nii mõnedki inkassod ja kiirlaenukontorid hoiavad mu blogil silma peal), siis jätan rääkimata kõik kuupäevad, lepingunumbrid ja loomulikult ka inimese nime. Aga loetavuse huvides nimetagem teda Peetriks.

Peeter võttis mõned aastad tagasi 3 laenu sellisest ettevõttest nagu Ühisraha OÜ. Tegelikult olen ma sellest laenuvahendusfirmast juba päris ammu kirjutanud ka. Juba siis paistis see firma silma sellega, et ega nad seadustest päris täpselt kinni ei pidanud. Ilmselt on päris paljud inimesed kursis ka sellega, et kuskil poolteist aastat tagasi jäi see asutus ka oma tegevuslitsentsist ilma.  Aga see selleks, suures plaanis antud loo puhul see litsents väga tähtis ei olegi. Kokku võttis Peeter siis laene 6000 eurot. Kõik need olid viie aasta peale. Esimesed aastad maksis Peeter neid kenasti graafiku järgi tagasi ja mingeid probleeme otseselt ei olnud. Kuid mingil hetkel jäi Peeter nende lepingutega hätta ja tagasimaksed hakkasid hilinema. Seejuures oli kohe märgata, et igasuguseid viiviseid ja leppetrahve määras Ühisraha vägagi agressiivselt, ilmselgelt ka ebaseaduslikult. Kuid kuna Peetril olid ka mõned teised laenud hapuks minemise piiril, siis nende lisakulude pärast ta lihtsalt ei jaksanud võidelda. Kui võimalus tekkis, siis klaaris ta taaskord kõik võlad ära ja iga euro pärast kaklema ei hakanud.

See kõik jätkus sarnases jo-jo tempos kuniks ühel hetkel läksid need lepingud siiski täiesti käest ära. Ühesõnaga, selline üsna klassikaline juhtum. Siis hakkasid juba tulema igasugused lisatrahvid ja ka viivised hakkasid järjest kiiremas tempos kasvama (Ühisraha arvestab viiviseid ebaseaduslikult kogu võlasumma pealt, kaasa arvatud intresside võlgnevuse pealt). Ning ühel hetkel ütleski Ühisraha kõik need lepingud üles ja loovutas nõuded oma tütarfirmale, Revensen OÜ nimelisele inkassole. Selleks hetkeks oli Peeter 6000 eurose saadud laenusumma peale tagasimakseid teinud julgelt üle 8300 euro. Lepingujärgne põhiosa laenujääk koos viivistega oli selleks hetkeks ligikaudu 3200 eurot.

Revensen OÜ võttis Peetriga ühendust ja teatas, et nüüd tuleb antud võlga neile tasuda. Alguses ei maininud Revensen isegi nõudesummasid, need sai Peeter alles küsimise peale teada. Ning Peetri üllatus oli väga suur, kui selgus, et antud inkasso nõuab talt kokku 5100 eurot. Kui Peeter selle kõige peale imestust avaldas, vastati Revenseni poolt üsna ülbelt ja tuimalt - varsti saate kohtult kirja, seal on kõik ära selgitatud. Ning kohtukiri tõesti saabuski, Revensen oli algatanud kiirmaksekäsu ning summa oli seejuures juba kasvanud 5200 euroni. Aga Peeter ei löönud põnnama, ta oli teadlik, kuidas end kaitsta, kui nõue tundub ilmselgelt ebaõiglaselt suur. Ta logis sisse e-toimikusse ja esitas seal vastulause, mille teksti siinkohal ka teiega jagan (nagu eelnevalt rõhutasin, siis summad on siinkohal ümardatud ja kuupäevad täpsustamata jäetud - tegelikult olid vastulauses siiski ära toodud täpsed kuupäevad, lepingunumbrid ja ka kuupäevad). "Esitan vastuväite kogu nõudele. Vastuväite põhjendus: Kreditex Ühisraha käest sain ma kolme lepingu peale kokku 6000 eurot, tänaseks olen ma teostanud tagasimakseid kokku üle 8300 EUR. Ametlikud viimased jäägid dd.mm.yyyy seisuga on kokku ca. 3200 eurot. Kahjuks aga tegutses Kreditex juba pikemat aega ilma tegevuslitsentsita ja seega polnud kuidagi võimalik antud laenulepinguid muuta. Palun võtta arvesse antud lepingute tarbijavaenulik intress + viiviste arvestus ja sellega seoses tunnistada nõue täies osas tühiseks. Kuna laenuandja on tänaseks saanud tagasi kogu välja laenatud summa + mõistliku kasumi (kokku ca 39% laenusummast), siis tuleks antud nõue lõpetada. Kohtukulud palun hageja kanda jätta." Möödus vaevalt paar tundi, kui e-toimikust saabus Peetrile järgmine teade. Ning see teade oli järgmine. "AVALDUS MAKSUKÄSU KIIRMENETLUSE AVALDUSE TAGASIVÕTMISEKS NING RIIGILÕIVU TAGASTAMISEKS. dd.mm.yyyy esitas Revensen OÜ maksekäsu kiirmenetluse avalduse toimiku number X Peeter (isikukood). Käesolevaks hetkeks ei soovi avaldaja menetluse edasist jätkamist. Eeltoodust tulenevalt ei soovi avaldaja ka menetluse edasist toimetamist."

Ja nii lihtne see kõik oligi. Kogu nõue võeti tagasi. Ehk siis ühe vastulausega säästis Peeter enda jaoks üle 5000 euro. Kui ta poleks seda vastulauset õigeaegselt esitanud (15 päeva jooksul pärast maksekäsu kätte saamist), oleks see koheselt läinud kohtutäituri lauale täitmiseks ning siis enam mingit taganemisteed poleks olnud. Seega, tegemist oli väga hea näitega sellest, kuidas enda eest seistes on võimalik sinu suhtes toime pandav ebaõiglus enda kasuks pöörata. Mõned päevad hiljem saatis Peeter kirja ka Revensenile ja Ühisrahale, kus palus antud võlgnevus makstuks kuulutada. Ning seda ka tehti. Loo moraal - olgem kõik nii tublid nagu Peeter. Võidelgem enda eest, võidelgem ebaõigluse vastu.

Kriisilõksus kinni

Mul on hästi tore tööandja, kes hindab oma töötajate panust ja oskusi väga kõrgelt. Teisalt nähakse meie organisatsioonis hästi palju vaeva ka sellega, et kõik töötajad tunneksid end võimalikult hästi. Ei piinata meid üleliigse bürokraatiaga, ei pea me kellelegi raporteerima oma töötunde, meile antakse 7 päeva rohkem puhkust igal aastal, kui meie seadused ette näevad, lisaks igasugused muud kompensatsioonid (sh muidugi ka see aastaboonus, mida siin oma päästerõngana pikisilmi ootan). Ma olen tõesti õnnelik, et ma olen saanud võimaluse selle firma käekäiku panustada ning läbi selle olen vastu saanud tunde, et mind väärtustatakse.

Aga täna tahaksin ma rääkida veel ühest hüvest, mida meile pakutakse. Need on kõikvõimalikud koolitused ja seminarid "pehmetel teemadel". Sisuliselt iga kuu pakutakse meile midagi. Ning selle kuu temaatika läks minu praeguse olukorraga ikka väga hästi kokku. Teemaks olid siis kõikvõimalikud kriisid inimese elus - kuidas nendega ise hakkama saada või kuidas ka kolleegid/sõbrad võiksid paremini ära tunda, et keegi on omadega ummikus. Ma olin seda koolituste sarja (kokku koosnes see kolmest erinevast loengust) kuulates nagu väike laps või sõna otseses mõttes nagu käsn, ma üritasin sisuliselt iga sõna ja iga lause endasse ammutada. Hiljem kuulasin seda veel isegi järgi ja töötasin enda jaoks läbi ka erinevad slaidid. See aitas mul ennast palju paremini mõista ning teatud mõttes ehk andis ka julgust juurde, et ennast tähtsustada ja oma muredest tõesti märku anda.

See kõik, mida ma juba viimased 5 aastat olen läbi elanud, on sõna otseses mõttes tõsine vaimne ja finantsiline kriis. Teatud mõttes võin ma vist enda üle isegi uhke olla, et siiani olen enamvähem oma kaine mõistuse ja teovõime säilitanud. Mul on küll olnud omad madalseisud, mis teinekord isegi väga pikalt kestnud (ühe sellise sees elan ma ka ju praegu), aga kuidagi on nii läinud, et lõplikult murdunud või hulluks läinud ma polegi. Saatus ja valed otsused muudkui peksavad vastu vahtimist ja viskavad mu kuskile lainetesse, aga ikka olen ma kuidagi välja ujunud. Kriisi sees elades käivituvad inimesel hoopis teistsugused protsessid. Sisuliselt muutub kõik lihtsalt ellujäämiseks, mitte enam elamiseks. Selle juures kannatavad reeglina ka igasugused inimsuhted, eriti kui inimene (antud hetkel siis mina) püüab seda kriisi kuidagi ise ületada. Selle kohta ütles üks loengupidaja väga kenasti ja õigesti - kriisis olev inimene ei suuda ühel hetkel enam abi küsida, sest ta tunneb end ääretult abituna ning paradoksaalsel kombel muudaks abi palumine teda ju vähemalt enda arvates veelgi abitumaks. Seega, tegelikult vajab selline inimene ennekõike juba märkamist. Ning isegi, kui abivajaja esmajoones ikkagi eitab oma probleemi, siis tegelikult tuleks edasi uurida, mis seisus inimene ikkagi on. See ei ole lihtne mitte ühelegi osapoolele. Aga hiljem võib olla juba liiga hilja. Ning kas me siis annaksime endale andeks, et me ei teinud midagi enamat?

Üks kallis inimene küsis mult hiljuti, et mida ma tänasel päeval õigupoolest soovin või millest ma unistan. Suures pildis on tegelikult vastus hästi lihtne - ma tahan, et see kriis ükskord läbi saaks! Ma tean, et ma olen kõik oma sammud teinud parima äranägemise ja teadmise järgi. Aga erinevad olukorrad või kasvõi pime ebaõnn on viinud selleni, et mõned neist sammudest on osutunud eksisammudeks, vigadeks. Mõned isegi (rahalises mõttes) päris suurteks vigadeks. Aga ma ei taha enam kogu selle asja sees olla, ma tahan end uuesti üles leida. Ma ei taha enam olla pidevas ärevuses ja meeleheites. Ma ei taha võpatada, kui kõlab uksekell, sest seal võib olla jälle postiljon, kes toob mõne laenuandja tähitud meeldetuletuskirja. Ma ei taha olla olukorras, kus ma ei julge enam tundmatutele numbritele vastata, sest suure tõenäosusega küsib keegi, millal raha ära maksan. Ma tahan oma normaalset elu tagasi.

Ma palusin ka teilt abi ja ma ka sain seda, rohkem kui oskasin loota. Ma sain ka sõpradelt abi. Ma olen teile kõigile ääretult tänulik, kes mind sellel teekonnal aidanud on. Aga selle kõige juures on siiski üks nüanss, mida ma vist kohe päris selgelt ei sõnastanud. Jah, see abi kõik kokku aitas mind veepinnale tagasi, aga tegelikult ei aidanud see mind tagasi graafikusse. Veebruaris, märtsis ning ka aprilli alguses (ma ei tea täpset kuupäeva veel, millal see boonus välja makstakse) ei saa ma ikkagi oma maksetega hakkama. Mu lootus on hetkel rajatud sellele, et äkki lihtsalt nende paari kuuga keegi mu lepinguid veel kohtusse ei anna. Aga ma ei saa selles kindel olla. Ma ei saa olla täna kindel selles, et ma kahe kuu pärast ei pea kuskil kohtutäituritega arveid klaarima ning leppima sellega, et mu aastaboonus suures osas kuskile võla katteks ära läheks. Mul ei ole täna seda kindlust. Ja see hirmutab mind ja paneb mind teatud mõttes isegi tarduma. See ongi minu tänane suur kriis. Ma olen selles kriisis lõksus. Ma rabelen, ma teen tööd, ma otsin lahendusi, aga ma pole kindel, et sellest kõigest piisab.

Surmast, enesetappudest ja veidi ka rahast

Teate, päris rasked on need viimased nädalad mu jaoks olnud. Ja seda enam mitte sugugi ainult rahamurede tõttu. Mõned nädalad tagasi kaotasin ma oma elust ühe väga olulise inimese. Seda siis kõige otsemas ja karmimas mõttes, vähk tegi oma töö. Eelmisel nädalal olid matused. Ühelt poolt oli see kõik hästi traagiline ja siiani tõrgub mõistus seda kõike uskumast. Aga teisalt oli see omamoodi teraapiline iseendasse vaatamine läbi kogu selle protsessi ja läbi nende sündmuste. Mu ümber on viimasel ajal kuidagi üldse hästi palju surmaga seonduvaid teemasid olnud. Ning ka päris mitu mu lugejat on mulle just viimastel nädalatel tunnistanud, et nad mõtlevad surmast, enesetapust. Samuti olen ka kuulnud lugu, kus inimene lahkuski meie seast omal soovil. Loomulikult peab neil teemadel rääkima ning see ongi paratamatult elu osa. Aga seda kõike ei tohiks võtta liiga kergekäeliselt. Need on sõnad ja laused, mis lähevad väga sügavale hingesoppidesse. Elu on siiski kingitus.

Viimastel nädalatel on ka meediasse jõudnud päris palju igasuguseid vaimse tervise teemasid, mis samuti peaaegu suitsiidiga on lõppenud. Kõige markantsemaks näiteks nende seas kunagine Eesti korvpallikoondise liige Rain Raadik. Ta käis oma viimaste aastate katsumusest rääkimas nii Mängumeeste podcastis (leitav siit: https://www.youtube.com/watch?v=Ld_sDMqMWp8) kui ka selle nädala Ringvaates (vist oli lausa eile, neljapäeval, 6. veebruaril, soovitan järgi vaadata). Need teemad ja siis avameelsus liigutasid mind hingepõhjani. Üks Raini mõttekäik läks mulle aga eriti hinge, millega isegi olen kunagi väga tumedatel aegadel kokku puutunud. See on sisemine võitlus, kus üks osa sinust ei taha enam elada, aga teine pool kardab üle kõige siin maailmas justnimelt surma. Nii sa siis kõõludki päevade ja ööde kaupa seal kahe äärmuse vahel. Lõppkokkuvõttes vajame me kõik rohkem märkamist ja lõpuks seda vaimujõudu, et abi küsida.

Ka minult on minust hoolivad inimesed korduvalt küsinud, kuidas mul elutahtega lood on. Muidugi on mu peast ja hingest igasugused mõtted ja emotsioonid läbi käinud. Küllap olen oma teadvuses ka need suitsiiditeemad läbi hekseldanud, aga reaalselt ei ole see võimalus minu jaoks siiski eksisteerinud. Isegi, kui lõpuks kaotaksin kõik, siis elu peab ikkagi jääma. Üks kallis inimene kirjutas mulle hiljuti: "Kui su koorem kunagi muutub liiga raskeks, pane see kasvõi siia meie chatti maha, aga selliste asjadeni ei jõua, eks." See on nii armas, see on nii hooliv, see on nii tähtis. Mina siit maailmast vabatahtlikult ei lahku. Kusjuures, see võibolla kõlab ehk veidi isegi küüniliselt, aga selliste asjade paremaks mõistmiseks on just matused. Just seal näed sa, mida tähendab surm nende jaoks, kes siiapoole elusatena alles jäävad. See on lein, mis on sõna otseses mõttes füüsiliselt nii valus ja talumatu. Miks ometigi peaksime oma lähedastele seda vabatahtlikult tegema? Loomulikult mõistan ma, et aegajalt tundub meile, et muid lahendusi justkui polegi, et kõik on nii kannatamatu ja me ei suuda seda enam taluda. See kõik on nii inimlik. See kõik on nii vastikult valus.

Siia postituse lõppu räägiksin ma natuke siiski ka rahateemadel, kuna tunnen, et peaksin ülevaate andma sellest, kui palju ma teie käest tänaseks abi olen saanud. LHV kontole on kokku tehtud ülekandeid 299,50 EUR eest. Bondora kontole kokku 110 EUR eest. Aga abi sain ma ka mujalt. Nagu öeldakse, teatud hetkedel neelab inimene oma häbitunde alla ja küsib abi ka nendelt, kellega pole võibolla aastaid suhelnudki. Täpseid summasid ma siinkohal siiski avaldama ei hakka, aga seis on juba palju palju parem kui veel kuu aega tagasi, mil tundsin tõsimeeli, et kõik varisebki kokku. Ning seda kõike vaid 3 kuud enne päästvat aprillikuud. Ma tean, et räägin sellest aprillist juba liiga palju ja kohe kuidagi ei jõua seda ära oodata. Aga see tõesti ongi minu praeguses seisus tõeline päästepaat. Loodan lihtsalt kogu hingest, et pean sinnani vastu. Ja nüüd neelan ma taas oma uhkuse alla ja tunnistan, et tegelikult on ka praegu iga lisaeuro mulle suureks abiks, mis siis, et suurem oht on korraks möödas. Selle kõige tõttu palun teilt kõigilt vabandust, et taaskord siia postituse alla need abistamise võimaluse rekvisiidid lisan.

LHV:
Saaja: Võlglase Päevik
Kontonr: EE307700771011375590

Bondora:
Saaja: Bondora AS
Kontonr: EE937700771004427510
Viitenumber: 105400