Ma olen üks kuradima hädapätakas, ma ütlen. Kuidagi ei suuda enam oma asjadega hakkama saada. Juhe on koguaeg koos, pea valutab, iiveldab, söögiisu pole. Mõtted muudkui ketravad ja ketravad. Miks see kõik mulle kaela ikkagi on lennanud, mida siin juba oma 4 aastat läbi olen pidanud elama. Ma oleks nagu mingis tardunud olekus. Teatud mõttes on elusihid kuidagi ära kadunud. Täielik ebakindlus on mind haaranud. Isegi praegu siin seda postitust kirjutades kardan, et no keda ma enam siin kõnetan. Kellele seda üldse vaja on? Üks vastik halamine ainult. Mu enesehinnang on üsnagi kiires tempos kogu täiega miinustesse kihutanud. Seejuures, kui keegi isegi juhtub küsima, kuidas mul tegelikult läheb, siis ega ei jaksa ega soovigi väga pikalt oma muresid kurta. Energiat ei jagu selleks lihtsalt. Võibolla, kui kellegagi jooma satuksin ja piisavalt palju aega oleks, siis ilmselt plahvataks ja räägiks kõik pisarate saatel välja. Sest noh, olgem ausad, üks paras nutulaul vaikse ja kannatava maski varjus see mu elu ju praegu ongi. Aga eks see kõik ongi üks krediidivõlglase argipäev. See pinge ja stress, mis suuresti depressiooniks välja kasvanud.
See kõik on mu füüsilisele tervisele ka mõjuma hakanud. Ma vähemalt oletan, et see on see juurpõhjus. Juba kuskil maikuu algusest võitlen ma igapäevaselt ja igaöiselt väga tugevate peavaludega. Perearsti kaudu sain siin ka neuroloogi jutule, kes määras mulle MRT uuringud. Aga sellel teenusel on nii pikad järjekorrad, et löögile ma veel sinna pääsenud ei ole, seega mingit ametlikku diagnoosi ega selgust mul veel ei ole. Hetkel olen siin ca. 1,5 kuud elanud järjekordsete antidepressantide abil, mille neuroloog mulle välja kirjutas.
Suure kergendusohkega saan vähemalt nentida, et tööisu ja motivatsioon on mul üsna laes. Sest mu tööandja on mind päris palju toetanud ja aidanud (rääkisin neile mingil määral oma loo ära, detailidesse laskumata ja hasartmänge mainimata). See tänutunne nende sammude eest, mida nad mulle välja pakkusid, on ääretult suur. Ja tööl annan ma endast üle 100% (kuna mul kadus aasta alguses ootamatult lisatööamps ära, siis nüüdseks teen erikokkuleppel oma põhitöökohas veidi ületunde, eraldi töövõtulepingu alusel). Aga isegi kõike seda arvesse võttes vähenevad need laenud ääretult aeglaselt ja see närib mind sisemuses meeletult. Rääkimata igasugustest süümekatest, mis muudkui piinavad mind.
Kokkuvõttes ega ma ei ootagi, et keegi mind lõpuni mõistaks või sellest kadalipust aru saaks. Parafraseeriksin siinkohal üht Õhtulehe artiklit, mis rääkis alkoholisõltuvusest. "Iga sõltuvusega on nii, et reaalsustaju muutub. Juhtub see, et sa ei kujuta enam oma elu ilma mängudeta ettegi. Sa ärkad üles ega tea enam, kuidas olla. Vaatad kõiki teisi inimesi, imetled neid ja mõtled, et kuidas nad suudavad küll elada niimoodi, et nad ei mängi. Sinu jaoks pöördub kõik pahupidi ja mängud ja panustamised muutuvad normaalsuseks, ebanormaalne on ilma nendeta olla. Ja see on sõltuvuse juures ilmselt kõige hirmsam. Sa lõpetad elamise, sest see reaalsustaju kaob koos sinu isiksusega, koos sinu terve eluga ja sa muutud mitte millekski. Samal ajal on see ka tihti põhjus, miks inimesed panustavad ja hasartmänge mängivad – et tunda mitte midagi ja et sellesse ära kaduda. Kõik mõtted muutuvad abstraktseks ja kõigest hakkab lihtsalt suva. Sa lepid enamiku asjadega. Sul on ükskõik, kas tuba on must, kas sa ei ole mitu päeva ennast pesnud, sul pole tööd või sul on kõik koolitööd tegemata. Sa lepid sellega, sest sa ei ela enam oma elu." Ning loomulikult kaasneb selle kõigega ka aastaid kestev võlaorjus. Sest varem või hiljem hakkavad kõik mängusõltlased mängima selle rahaga, mis ei kuulu enam neile.
Mina olengi see ülimalt hoiatav ekstreemne näidis, mis võib sellisel juhul lõpuks juhtuda. Jah, väliselt olen ma endiselt funktsioneeriv. Aga sisimas tunnen tegelikult juba väga pikka aega, et ma pole midagi väärt ja ega ma neid asju enam hinnata ei oska, mida saavutanud olen. Sest igasugused rahamured on selle totaalselt ära varjutanud.
Tahaks väga mõne sooja ja toetava sõna öelda. Et kuidagigi paremaks läheks.
VastaKustutaMa saan nii väga hästi aru sellest tundest. Olen ise olnud suurema osa elust ka sõltlane, aga õnneks suutnud kuidagi neid sõltuvusi juhtida - st suitsu- ja alkoholisõltuvuse asendasin söömissõltuvusega, ja söömissõltuvust üritan järjepidevalt trennitegemise sõltuvusega asendada.
Minul vedas, et lisaks antidepressantidele kirjutas mu perearst mulle välja jõusaalikaardi, aastaks. Ütles, et tablakatest 3x efektiisem on, kui vähemalt 3x nädalas käin jooksmas, vähemalt 45 min jutti nii kiiresti kui suudan. Ega alguses ei suutnud seda 45 min köndidagi. Aga kuna tasuta aastane ligipääs jõusaali, siis ikka hakkas jäjest rohkem hakkas ilmnema neid helgeid hetki, kui vedasin ennast jooksulindile, ja siis hakkas tabletid+jooksmine kombinatsioon ise ootamatuid imesid tegema. Tundsin ennast peale jöusaali nii hästi ja nii õnnelikult, nagu oleks pilves :D
Arst selgitas, et jah, keha reageeribki nii, ja nii ma nüüd üritangi järjepidevalt ennast jooksulindile või tänavale jooksma ajada. Ka peavalud ja pinged annavad selle peale järele tihti.
Sõltuvustest lahti ma ei suuda saada, tunnistan endale, et olengi sõltlane.
Küll aga olen aina enam suutnud halbu sõltuvusi asendada nö hea sõltuvusega - spordiga. Töö ei taha edeneda viimasel ajal jälle, tunnen ennast mustas augus jne, aga nii kui suudan ennast jälle paar päeva järjest jooksma/kõndima ajada, laabub palju asju mingilgi määral.
Äkki Sul aitaks midagi sellist? Öues jooksmine ei ole ehk nii raha-rööviv tegevus kah, äkki önnestub proovida?
Soovitan samuti igapäevaseid tegevusi edasi teha, ka kui rõõm neist ei ole suur. Mingi kindlustunde rutiini jälgimine ajule annab.
VastaKustutaPalun kas saaksid anda viite sellele Õhtulehe artiklile - tundub olevat tundega kirjutatud, so kogemusega inimese, mitte õppinud arsti. Maadlen siin just ühe alkoholisõltlasest lähedase poolt aastate jooksul tekitatud võlgade tagajärgedega ja kirun, et no ei võinud see inimene varem suud lahti teha ... Võibolla see artikkel aitab mul tema vaatenurka mõista.
Link Õhtulehe artiklile (tasuline paraku) - https://www.ohtuleht.ee/1110581/noore-naise-voitlus-viinakuradiga-siiani-vaatan-pargis-purjutavaid-asotsiaale-ja-motlen-et-tahaks-ka
KustutaSee blogi on 1 suur väärtus kuubis. Nii palju äratundmist pakkuvaid hetki! Äratundmisrõõm oleks vale sõna selle kohta. Puudutab sajaga. On suur samm endast kasvõi natuke seda musta mõttemaailma ka meieni vahendada. Nii palju samastumist pakkuvaid hetki. Keniga ka. Kas midagi Mariast ka plaanis postitada?
VastaKustutama tean, et sa ei taha seda lähedastega jagada, aga selle koorma üksi kandmine mängib depressiooni kujunemises kindlasti oma osa. Sa ei saa muuta oma võlgade suurust, sa ei saa muuta, et see kahaneb aeglaselt ja sa tunned pinget. Aga sa saad muuta seda, et sa ei kanna seda koormat oma kõige lähedasemate eest varjates.
VastaKustutama ei tea, kas tahad seda avaldada või mitte, aga võib-olla sulle endale vaatamiseks oleks huvitav kõrvuti panna viimati avaldatud võlgade seis (vist oktoobe 2021?) ja tänane seis? Sa oled metsiku maa maha käinud sellest ajast!
VastaKustuta