Nii palju mõtteid jookseb minust läbi, aga paraku pean neist vaikima.
Süda mõistab ja saab sellest aru, kuid häälega seda kõike ma välja öelda ei saa.
Need vaikivad, igapäevased meeletud võitlused. Vaikus nutab mu abituse üle.
Aga ikkagi ei saa ma neid sõnu öelda, kui palju see kõik mulle haiget teeb.
Aga lootus sosistab mu meeleheitel hinge: "Pea vastu, sõber, see valu lõpeb peagi."
Ning ma hoian endas seda lootust, teades, et ühel päeval võidan ma sõja, millest mitte keegi ei tea.