Tänuvõlast ja kaitseinglist

Veel üsna hiljuti olin ma kindlal veendumusel, et kui ma oleksin oma sõltuvuse "hiilgeaegadel" blogi pidanud, siis oleks sellest ikka üks põnev ja emotsionaalne lugemine saanud. Olles nüüdseks aga mõned kuud taaskord parajas emotsionaalses madalseisus, siis pean tõdema, et tegelikult poleks ma tol ajal ilmselt mitte midagi suutnud kirjutada. Selle kõige sees hulpides on vaimne seisund lihtsalt nii tuksis, et lihtsalt ei jaksa end täiel määral kokku võtta. Ning uskuge mind - ega see asjalike postituste kokku kirjutamine ei ole mingi lihtne ülesanne. Et mõtteid justkui oleks ja on ka asju ka millest kirjutada, aga kogu selle värgi kokku vormistamine on tegelikult üsna palju energiat nõudev. Eriti, kui tahaks, et see kõik loetav ja huvitav ka oleks. Ning lõpuks kuhjub see kõik kuidagi üsna kiiresti mingiks eksponentsiaalseks vaimsete tõrgete lumepalliks.

Vahel tahaks lihtsalt kogu kõrist karjuda, et kurat, andke mu igav ja rutiinne argipäev tagasi! Ma ei taha ja ei jaksa enam nende rahajamadega tegeleda. Ma ei taha enam iga päev rahast ja võlgadest mõelda. Paraku aga tuleb seda teha ja edasi pusida. Sest ise need koormad ära ei kao.

Omaette fenomen mu peas on tänaseks ka igasuguste haledate mõtete labürint. Seejuures on mul siiani hingel see, kui mu blogi algusaegadel mind Delfi kommentaariumis "osavaks manipulaatoriks" nimetati. Ma ei julge justkui enam oma muresid täies mahus ja senise detailsusega kurta, kartes, et sellega võin põhjustada olukordi, kus ma nagu kasutaksin inimeste headust ära. Sest mulle tullakse appi. Ma olen terve elu elanud teadmisega, et suures plaanis tuleks oma jamadega ise hakkama saada. Ma ei ole kunagi olnud väga osav abi paluja. Isegi, kui seda oleks väga vaja olnud. Seda enam, et tegelikult olen ma ju ikkagi see meie ühiskonna pigem põlatud "kõrgepalgaline". Miks mind üldse keegi aitama peaks?

Nende blogiaastate jooksul on mind korduvalt aidatud. Ja mitte vähe. Ning loomulikult olen ma nendele inimestele ülimalt tänulik. Aga see kõik on minus ka omajagu kohmetust tekitanud. Sest ma tunnen, et ma lihtsalt pole seda kõike ära teeninud. Ma ei oska oma tänu tegelikult enda hinge jaoks piisavalt väljendada ja see tekitab minus omakorda teatavaid süümepiinu. Tahaks juba kiiremini oma august välja ronida ja näidata teile kõigile, kui väga see mulle tähendanud on. Kahjuks ongi hetkel kuidagi see asi niimoodi kokku kuhjunud, et kuna ma olen omadega ummikus, siis puudub mul praegu ka võimekus midagi enda poolt vastu anda. Lisaks rahavõlglaseks olemisele olen ma tänaseks ka tänuvõlglane.

Kõige väärtuslikum valuuta, mis mul täna on, on mu töökoht. Just see on see, mis annab mulle lootust. Ma sain hiljuti ka palgatõusu. Taaskord detailidesse ei lasku, aga seda saan faktina välja tuua, et mu tänane töötasu on 2 korda suurem kui selle blogiga alustades. Kas ma oleksin ilma oma jamadeta sellise numbrini üldse jõudnud? Kas ilma selleta ma oleksin oma mugavustsoonist üldse viitsinud välja ronima hakata? Kahtlen sügavalt. Seega, selles mõttes olen ma sellele kõigele tänulik muidugi. Ja no kui ükskord kõik need võlad tasutud saavad, siis peaks mind päris hea ja jõukas elu ees ootama. Iseasi muidugi mitu korda ma selleks ajaks end läbi olen stressanud, depressioonitanud või põletanud. Aga ühel ilusal päeval on kõik taaskord hästi, ma tean seda. Ja siis ma tahan kindlasti ka oma tänuvõlad klaaritud saada, mis mu hinges ootamas.

Teate - mul on tegelikult ka oma kaitseingel olemas. Ta on inimene, kes pole mind iialgi näinud. Aga ta on üks vähestest, kes teab mu nime. Ta on mulle algusest peale siin kaasa elanud. Kuigi alguses pöördus ta minu poole üldsegi enda lähedastega seotud loo pärast ning küsis nõu. Ja sellest ajast saadik me suhtlema olemegi jäänud. Ta on inimene, kes oskab mu postitusi analüüsida sellisel moel, et leiab sealt mõtteid, mida ma isegi pole sinna kirja pannud. Kohati isegi mõtteid, mida ma pole mõelnud. Aga ometigi on need tõesed ja reaalsed minu emotsioonid, mida pole ma ise osanud märgatagi. Ta teab mu lugu ja teab ka mu perekonna lugu. Ja ta hoolib, väga. Mis siis, et ikkagi ju võõras. Ning seda kõike ei ole võimalik sõnadega enam ammugi väljendada, kui oluline ja tähtis see kõik mulle on. Aitäh sulle, kallis inimene. See tänuvõlg on suur.