Kolm aastat blogimist, palju õnne!

Täna on mu blogil kolmas sünnipäev. Eks teatud mõttes võiks ju isegi nentida, et ka minul on sünnipäev, sest kes teab, mis seisus ma omadega tänaseks oleksin, kui ma poleks neid postitusi siia kirjutama hakanud. Seda kõike on mulle väga vaja olnud ainuüksi selleks, et oma hinge ja mõistust vähegi toimivana hoida neil väga rasketel aegadel, mis mul olnud on. Eks see kõik on olnud justkui mu vaimu ja mõtete puhastaja, talletaja. Et ma saaksin mingid mõtted peast välja ning nendega läbi selle rahu teha. Ning lisaks on see blogi aidanud mul tunda end ka olulisena. Rääkimata sellest, et ma olen nende aastate jooksul aru saanud, kui palju meie väikeses riigis niiöelda minusuguseid inimesi ikkagi on. Kuigi ühelt poolt on see loomulikult olnud masendav teadmine, siis teisalt on see siiski andnud ka vaimujõudu mõistes, et ma pole nendes lahingutes üksinda. See kõik on olnud kahtlemata ääretult silmiavardav periood mu elus. Iseasi, kas ma üldse vabatahtlikult olekski tahtnud neist asjadest nii palju teada saada. Sest olgem ausad - mida sügavamale ma oma teadvuses kogu sellest temaatikaga olen laskunud, seda karmimalt see maailm end näitab. Sõltuvused on sõna otseses mõttes hukatuslikud.

Tegelikult olen ma endiselt väga õnnetu ja kurb. Üks asi on see lõputu võitlus, mis on aja jooksul mult kahtlemata meeletult vaimujõudu söönud, aga teine asi on ikkagi nendes masendushetkedes, mil kahetsen, kui suuri vigu ma teinud olen. Jah, ma võin ju mõistuse tasandil mõista, et seda kõike ei saa enam olematuks muuta, aga samas pean endale aru andma, et on täiesti reaalne, et lõplikult ei anna ma neid asju endale mitte kunagi andeks. Loomulikult on oma suur osa nendes masendushoogudes ka see kaksikelu elamine. Kuigi see otsus sai kunagi vastu võetud ennekõike lähedaste kaitseks, siis eks aeg on näidanud, et selle kõige varjamine on tegelikult meeletult raske taak, mida kanda. Ausõna, ei soovita tegelikult mitte kellelegi. Kui vähegi võimalik, siis rääkige oma jamad esimesel võimalusel siiski välja. Kui muidugi asi juba nii kaugele on jõudnud nagu minu puhul, siis tegelikult väga enam tagasiteed polegi, selle saladusega tuleb nui neljaks elu lõpuni vastu pidada. Loomulikult, kui ühel ilusal päeval need vastikud võlad kaelast ära saavad, siis muutub ehk ka selle saladuse unustamine järjest lihtsamaks. Ma vähemalt tahaks seda uskuda.

Mis aga veel usku puudutab, siis tegelikult pean järjekordselt nentima, kui meeletult ma olen alahinnanud kogu seda paranemisprotsessi, rääkimata ka võlgadest jagu saamise perioodi ning raskust. 3 aastat tagasi uskusin ma, et ma suudan mõne aastaga oma võlad ära klaarida (tookord oli mu ainsaks võimalikuks õlekõrreks veel mitte kinnitatud pensionireform), aga reaalsuses poleks ma tolle hetke võimaluste juures (ennekõike pean siis sissetulekuid silmas) mitte kuidagi inkassodest ja arvatavasti ka kohtutäituritest pääsenud. Tagantjärgi olen mõelnud, et äkki see põhjendamatu naiivsus ja optimism olid lihtsalt minu mõistuse abivahendid, et ma üldse ellu jääksin. Teatud määral ma ju ignoreerisin isegi oma Exceli tabelite karmi seisu, maalisin need enda jaoks oluliselt leebemaks, kui nad olid. Aga ehk andis just see veidi moonutatud pilt mulle seda vaimujõudu ikka edasi pusida ja lahendusi otsida.

Aga siin ma siis nüüd olen, heal juhul pool teed käidud, pool veel minna. Eks need igasugused globaalsed sündmused hetkel loobivad kõigile muidugi takistusi ja tõkkeid juurde, aga suures plaanis tuleb nentida nii nagu ma algusaegadel oma postitusi lõpetasin - võitlus jätkub! Tegelikult ju alternatiivid puuduvad, tuleb hakkama saada!