Juba mõnda aega olen ma siin hoogu võtnud, et üks numbripostitus kokku panna. Aga teate - no kohe üldse ei tule inspiratsiooni peale. Eks suurim põhjus on siin ilmselt selles, et iga sendi taga ajamine ei ole tänaseks päevaks minu jaoks enam nii eluliselt oluline. Tegelikult ei pea ma ju juba mõnda aega iga kuu alguses mõtlema, et kuskohast ma küll kõikide oma kohustuste jaoks rahad kokku saan (ning mis seal pattu salata - juhtus ju ka selliseid olukordi, kus alati seda raha 100% kokku ei saanudki).
Niisiis. Numbrid, rahanumbrid. Ega ma siin sendi täpsusega neid ette laduma ei hakka. Ma arvan, et suures plaanis see peale mu enda eriti kedagi ei huvita ka. Aga mingi pildi ma siia siiski üritan kokku maalida. Kui nagu realistlikult asjadele peale vaadata, siis ega see seis ju endiselt midagi väga roosilist ei ole. Mul on endiselt ca. 2000 EUR eest igakuiseid laenukohustusi (siin sees on ka kodulaen). Olgem ausad - see on ikka väga jõhker summa, mida igakuiselt tagasi maksta. Sellest summast moodustab intressikulu tänaseks ca. 750 EUR (juba ainuüksi kodulaenu intress on sellest üle 350 EUR). See igakuine summa võiks tegelikult ka väiksem olla, aga ma olen üritanud oma laenulepingud selliselt ümber optimeerida, et nad vastaksid võimalikult hästi mu tänasele majanduslikule seisule - ehk siis, et ma maksaksin võimalikult suurt põhiosa (ehk siis nii mõnegi lepingu tegin ajalises mõttes lühemaks), aga samal ajal saaksin ma summa-summarum siiski ka igapäevaste argikuludega kenasti hakkama ja saaks paar korda kuus endale ja oma perele ehk ka midagi mõnusat lubada (mõni spa või kasvõi ägedam söögikord). Rääkimata siis ka meelerahufondi rahade tiksutamisest. Eesmärk on siiski ju endine - võimalikult ruttu võlavabaks saada, aga samal ajal olen ma ju tänaseks sellises seisus, et saan lubada olukorda, kus mu argipäev ei pea otseselt mu tehtud vigade pärast enam kannatama. Aga eks see üks selline pidev tasakaalustamine on, sest kõik hinnad ju muudkui tõusevad, rääkimata sellest viimase 12 kuu jõhkrast Euribori rünnakust.
Ning sellest Euriborist ma siis peangi nüüd veidi rääkima. Veel 8 kuud tagasi oli mu kodulaenu makse 465 eurot + kindlustus. See oli veel aeg, mil minu jaoks kehtis 0% Euribor. Esimese laksu sain ma kätte eelmise aasta hilissuvel, mil kuumakse tõusis 0,6% peale tõusnud Euribori tõttu 500 EUR peale. Suures plaanis ei midagi tapvat veel, eks ole. Aga nüüd siin keset talve sain siis järgmise litaka - nüüd on mul pooleks aastaks see näit 3,01% peale tõusnud ja kuumakseks 616 EUR + kindlustus. Ehk siis 150 EUR igakuiselt rohkem. Ning sellel kõigel on oma varjukülg ka veel lisaks: kui eelmisel aastal oli mu kuumaksest põhiosa oluliselt suurem kui intressikulu (sisuliselt 300 vs 165), siis nüüdseks on see seis ikka päris halvasti minu kahjuks (246 vs 370). Kuigi laenujääk on ju selle aja jooksul vahepeal vähenenud. Aga selline see hetke reaalsus on. Ning nagu igasugused analüütikud järjepidevalt räägivad - see ei ole veel kaugeltki mitte tipp. Huvi pärast piilusin ka tänase seisu üle - tänane 6-kuu Euribor on juba üle 3,4%. Ehk siis selle aasta suve lõpus võib järgmist lööki oodata. Esialgu ma selle kõige taustal midagi ette võtta ei kavatse, tuleb lihtsalt maksta. Ja ega mul väga mõtteid polegi, mis selles osas teha annaks.
Vahepeal tuli siis veidike rahalist leevendust ja lisasüsti maksuametist. Siin ma ka liiga detailidesse ei hakka minema. Mu tulumaksutagastuse põhiosa tuli loomulikult III samba ostude pealt, ehk siis maksimaalse 6000 euro eest anti mulle 1200 eurot tagasi. Lisaks sain 300 eurose kodulaenu intresside pealt 60 eurot ning veidi raha ka lasteaia kohatasu ning erinevate annetuste pealt (Ukraina abistamiseks jne). Kokku sain siis tagastuse veidi üle 1400 euro. Abiks ikka. Eelmine aasta oli mu senise elu kõige edukam aasta, rahalise tulu mõttes siis just - kui vanasse vääringusse ümber arvestada, siis esmakordselt ületas mu brutotulu miljoni krooni piiri. Ning tegelikult võib loota, et 2023. aasta lööb selle numbri üle, sest sel aastal töötan ma lisatöökohal arvatavasti kogu aasta (eelmisel aastal alustasin teises firmas keset suve). Lisaks loodan ma endiselt ka veel seda, et ehk toovad lähinädalad ka mingi palgatõusu mu põhitöökohas. Rääkimata siis aastapreemiast. Aga see on juba tulevikumuusika ja sellest hetkel pikemalt veel midagi rääkida ei saa.
Ja ongi kõik. Rohkem ma hetkel rahanumbritest rääkida ei soovi. Kõik muu tiksub vaikselt omasoodu ja olgem ausad - võlgadega võitlus on ikka ääretult pikk protsess, kus kannatlikkus on märksõnaks. Reeglina mingeid kiireid otseteid siin ei eksisteeri.
Ahjaa, vahepeal olid siis meil need Riigikogu valimised ka ära. Ning olgem ausad - mina olen ülimalt rahul nende tulemustega. Siit võib ühtteist head ja toredat veel kooruda. Vahvat kevadeootust kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar