Tänast postitust pani mind kirjutama ootamatult saabunud kirjade laviin (OK, OK, mitte nüüd päris laviin, aga no 3 kirja ikkagi), mis kõik justkui ühe ja sama sisuga. Kuidas küll oma hasartmänguga seotud tagasilöökidega hakkama saada ning kuidas neid eos juba ära hoida. See on tegelikult üks ülimalt ränkraske teema. Ega siin mingeid kuulikindlaid lahendusi kahjuks polegi. Sest mänguri sees olev deemon on ääretult kaval ning suudab peaaegu alati leida need nõrgad kohad kaine mõistuse teekonnal.
Jah, muidugi võime me siin igasuguseid piiranguid ja limiite endale seada, aga paraku on reaalsus see, et lõplikke takistusi polegi olemas. Kui inimene ikka vaatamata kõigele on endale pähe võtnud, et tema peab mängida saama, siis leiab ta ka need võimalused. Sisuliselt saame me oma kainetel hetkedel tagada vaid seda, et see mängima pääsemine oleks võimalikult ebamugav, tüütu ja võibolla isegi natuke ebaseaduslik. 100%-list kaitset aga olemas ei ole.
Üks tõhusamaid meetodeid on tegelikult hoopis inimlikku laadi tõke. Sa lihtsalt leiad endale usaldusisikud, kellele sa oma loo ja oma sõltuvuse ära räägid. Ning palud neil aegajalt sind natuke nagu isegi kontrollida. Et noh, kuidas seisud on - kas oled vahepeal mänginud ka? Omaette meetod oleks muidugi ka kogu oma rahaajamise (pangakontod jne) näiteks elukaaslase või mõne muu lähedase inimese kätte andmine (ehk siis keegi reaalselt vaatab aegajalt, mis su pangakontodel toimub). Eks ka siin on omad turvaaugud sees, millest võimalik mööda hiilida, aga ikkagi on see üks üsna tõhus ja ilmselt ka päris radikaalne variant. Aga usun, et suures plaanis töötab. Iseasi, kui paljud on end üldse selliselt võimelised avama ja kogu oma elu kellegi teise ette laduma. Sisuliselt oleks siis tegemist ju sellega, et sa lubad kellelgi enda järel nuhkida.
Lõpuks sõltubki tegelikult kogu see värk sellest, kui suur on inimese reaalne sõltuvus ning kui karmilt see teda juba rajalt on maha tõmmanud - mis probleeme tekitanud (tujud, emotsioonid, võlad). Ning suur ja oluline aspekt on siin loomulikult ka sõltlase enda soov sellest jamast üldse jagu saada. Hästi oluline on siin ka mõista seda, et inimene, kelle kaaslane on sõltlane, ei muudaks end ise kaassõltuvuse ohvriks. Mängur tuleb spetsialisti juurde saata ja saada. Ning reaalselt tulebki kogu kuur läbi teha - ei tohi mõelda, et ah, mis ma seal enam ikka käin, ma olen juba ju terve. Samuti on vajalik ka see, et kaaslane saaks abi ning nõu, kuidas kogu selle kupatusega hakkama saada.
Mulle on natuke isegi ette heidetud seda, et noh, mis sul ka viga, sul ju hea sõber tuli appi ja klaaris asjad ära. Aga tegelikult ei olnud see sugugi nii. Loomulikult oli sõbra laen väga oluliseks tõukeks, aga samas moodustas see siiski kokkuvõttes vaid viiendiku mu saastalaenude summast. Ehk siis kokkuvõttes tulid siin mängu ikkagi ka teised tegurid, mis mind taas rajale aitasid. Ühesõnaga, see teekond reeglina ei ole selline, et andke palun vaid mingi suur laenusumma ja siis ma enam mitte kunagi ei mängi. See on üks meeletu töö iseendaga, väga sügav sisekaemus. Mis mind ikkagi üldse mängima ajas?
Tagasilöögid on selle teekonna paratamatu osa. Ning inimese tugevust näitabki ehk see, et ta suudab neid endale ja ka teistele üles tunnistada. Kuigi teab, et reeglina toob see kaasa halvakspanu ja võibolla lõpuks isegi hülgamise. Aga paraku on see protsessi osa. Ilma aususe ja avatuseta terveks ei saa. Ning lisaks peab arvestama ka sellega, et kiiret paranemist pole siin loota. See võtab aastaid, palju aastaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar