pühapäev, 10. juuli 2022

Kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Üks asi, millele ma viimasel ajal päris palju mõtlema olen hakanud, on fenomen nimega "õpitud abitus". Ja minu meelest on ka näiteks hasartmängusõltuvus teatud määral natuke nagu õpitud abitus. Kui see haigus sind tabab, siis peaaegu alati on lihtsam sellele alluda, mitte hakata selle vastu võitlema. Et kui ikka mängukihk peale tuleb, siis tuleb minna ja mängida. Inimene kohaneb selle jamaga üsna kiiresti ja sama kiiresti algab koos sellega ka totaalne allakäigukiirtee. 

Teoorias me teame, et see kõik on üks suur jura ja midagi head see endaga kaasa niikuinii ei too. Usun, et enamus mängusõltlasi on igasuguste raamatute, hoiatuste või kasvõi blogidega kursis, kus inimesed oma hävinguteekondi kirjeldavad ning igasugused psühholoogid ja filosoofid neil teemadel arutlevad. Neid ehmatama panevaid üsnagi traagilisi lugusid on ka internet täis. See on üks paras vaimne pandeemia, mis muudkui levib ja levib. Ning selle juures hävitab ilmselt igapäevaselt sõna otseses mõttes nii inimhingi kui ka paraku inimkehasid. Olen mõelnud ka seda, et isegi, kui ma oma lugu siin üsna detailselt jagan ning kirjeldan ka seda, kui pikaajaline on see protsess paranemise teele, siis ilmselt libastuvad ka paraku need sõltlased, kes neid ridu siin lugema satuvad. Tegelikult ei saa see paranemine mitte kuidagi otseselt pihta hakata väljastpoolt, see peab algama inimese enda seest. Mängur peab ise ära tunnetama, et nüüd aitab, rohkem ei tohi see teekond jätkuda, ees on kuristik, kust enam tagasiteed ei oleks. Mingi suvaline blogi võib anda küll suuna ja ehk ka hoogu, aga algatus peab tulema oma südamest, selles osas mina paraku aidata ei saa. Ka minu postkasti on jõudnud juhtumeid, kus inimene tunnistab oma olukorda, räägib oma sõltuvusest, hasardist, kuid paar nädalat hiljem tunnistab, et ta pole seda endiselt tegelikult lõpetada suutnud ja mängis taas (ning loomulikult ka kaotas). Need on need mänguri jaoks rasked ja kohati isegi sisimas piinlikud hetked, mil tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Sest taaskord on endale ja teistele antud lubadusi petetud.

Neid erinevad etappe ja paraku ka paratamatuid tagasilööke on kogu sellel teekonnal väga palju. Üks selline hästi klassikaline verstapost, kuhu enamus mängureid ühel hetkel jõuavad, on see, kus nad saavad aru, et asi on kehvasti ja tuleks mingeid mustreid muutma hakata. Ning paljud neist jõuavad varem või hiljem selle sammuni, et hästi geniaalne idee oleks ära kasutada oma mängurikogemust ja nüüd siis tõesti hakata oma olukorda parandama. Aga enne, kui mängud lõpetada, tuleb ju ometigi kaotatud raha tagasi võita. Ning selleks tuleks siis üks korralik viimane laenuleping kuskilt hankida. Seejärel pannakse kindlasti mingi masterplan paika ja läheb laenurahadega mänguks, iseenesest ju vägagi õilsa eesmärgi nimel. 

Hästi tavaline juhtum - mängur avastab, et tal on pangakontol 100 eurot, aga kohustusi tuleks sel kuul veel tasuda 200 euro eest. Kui kainelt mõtlev inimene maksaks selle 100 eurot ära ja võtaks siis laenuandjaga ühendust, siis mängusõltlase jaoks on siin sisuliselt ainult üks variant - äkki saaks selle 100 eurot ikka kuidagi duubeldada. Ma usun, et praktiliselt kõik mängurid on end sarnasest olukorrast leidnud ning selle sammu siis ka ära teinud. Ning väga, väga suure tõenäosusega on asjal konkreetne lõpp - see 100 eurot kaob kiiresti mutiauku ja ongi kõik.

Kokkuvõttes astuvad minusugused inimesed sellel teekonnal kahel korral iseenda poolt seatud lõksu - laenu võetakse lõpuks ainult kahel eesmärgil: kas vanade kohustuste katmiseks või siis selleks, et proovida mänguväljakul õnne abil oma kohustusi klattida. Mõlemad juhud on aga juba eos üsnagi katastroofilise lõpuga. Kokkuvõttes sobib siia üks geniaalne meem, mille sisu on lihtne - kui sa avastad end august, siis lõpeta kaevamine!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar