Kolmapäev, 20. oktoober 2021

Head aega!

2020. aasta algas päris paljudele Eesti inimestele teatava elevusega, sest tollane Keskerakond-EKRE-Isamaa valitsuskoalitsioon oli läbi surunud pensionireformi seaduse ning riigikogu kinnitas selle oma lugemiste käigus ka ära. Paljud lootsid, et peagi saabub ka reaalne väljamaksete päev. Algselt oli juttu sama aasta septembrist, seega see kõik tundus üsna käega katsutav. Ka mina tegin sel hetkel ühe meeleheitliku viimase sammu. Olin juba niigi omadega üsna keerulises seisus, aga teadmine, et peagi saabub palju raha andis kuidagi mingi vabanduse, miks veel laenu juurdegi võtta. Noh, et niikuinii saan mingi enamvähem poole aasta pärast selle tagasi maksta. Aga sellele kõigele lõi suure mõra sisse president Kersti Kaljulaidi 07.02.2020 otsus seda seadust mitte välja kuulutada. Alguses saatis ta selle lihtsalt tagasi riigikogule, aga kuna seal muudatusi ei tehtud, siis jõudis see peagi muutmata kujul presidendi lauale tagasi ning 20.03.2020 lükkas ta selle lõplikult tagasi ning saatis selle sedapuhku riigikohtule analüüsimiseks. Sellega koos algas minu (ja ilmselt päris paljude saatusekaaslaste) jaoks üks pikk ootuseaeg. Pikk ja ärev. Mis küll saab? Kas on võimalik, et see kõik lõpeb ikkagi hästi ja loodetud raha siiski saabub. Või kukub kõik kokku nagu üks õrn ja habras kaardimajake. Ning nagu ajalugu juba teab, siis see rohelise tule otsus õnneks siiski saabus. 

Täna, täpselt aasta tagasi, võttis siis riigikohus vastu otsuse, et pensionireform ikkagi ei riku põhiseadust ning vaid pool tundi hiljem pani president Kersti Kaljulaid sellele saagale ka ametlikult allkirja ja punkti. See rahalaev pandi teele. Jäigi veel vaid ootamise vaev.

Kahjuks või õnneks jääb teadmata, mis oleks saanud, kui riigikohus oleks otsustanud teisiti. Või mis oleks saanud, kui meie toonane president oleks teistsugused otsused teinud ning ta oleks koheselt selle seaduse välja kuulutanud. Kas näiteks minu lugu oleks just niimoodi kulgenud nagu ta lõpuks kulges? Kas ma oleksin näiteks töökohta vahetanud? Kas ma oleksin üldse seda blogi pidama hakanud? Kas ma oleksin üldse neid kardinaalseid samme teinud, et oma sõltuvusele punkt panna? Kas ma oleksin üldse näinud vajadust ja motivatsiooni oma mugavustsoonist välja ronimiseks (mis siis, et see mind peatamatu jõuga kuristikku vedas)? See kõik näitab, kuivõrd pisidetailides on teinekord meie saatus kinni. Asjades, mille kulgu me tavaliste inimestena tegelikult ise mitte kuidagi mõjutada ei saa. Natuke kõhe hakkab kõigele sellele mõeldes. Kui napilt mul ikkagi läks. Kui palju oli tegelikult ikkagi neid hetki, mil kõik oleks võinud minna hoopis teisiti ja arvatavasti palju halvemini. Uuh...

Eks see kõik pani mu isiksuse ja iseloomu korralikult proovile. Sisuliselt äratas uuele elule. Tänaseks ma olengi täiesti uus inimene. Või noh, otse öeldes - sisuliselt on zombist ja diivanil vedelenud plönnist saanud taaskord üldse inimese nime väärt tegelane. Silmad on avanenud, elu on jälle helge. Ma olen taas rööbastel ja suunad on paigas. Mu kodune elu on taaskord selline, kus kõigil osapooltel on lähedasem, hoolivam, mõnusam tunne. Ma ei tea, kui palju see mu variisik tegelikult välja paistis, otseselt märkusi ma sel teemal ei saanud. Aga ma ei usu, et see täitsa märkamata jäi. Me võime ju ette kujutada, et küll me oleme osavad varjajad ja mida kõike veel, aga reaalsuses tajuvad lähedased meie muresid rohkem, kui me ilmselt arvame. Tihtipeale lihtsalt jäetakse sekkumata, kas julguse või ajapuuduse tõttu.

Minu loo põhiolemus saab tänasega läbi. Ma olen jõudnud sinna, millest ma tegelikult aasta tagasi unistadagi ei osanud. Selle ajaga on juhtunud lihtsalt nii palju asju ning õnneks on olnud sisuliselt kõik arengud ainult positiivse alatooniga. Mind on väga palju aidatud, kindlasti poleks ma kõige sellega üksinda hakkama saanud. Mul on olnud ka meeletult palju õnne, et just õigetel hetkedel on tulnud õiged pakkumised (alates uuest töökohast ja sellega kaasnenud palgatõusust) ja õigetel hetkedel on juhtunud õiged asjad. Aga ma usun, et see on osaliselt näide ka sellest, et alla andmist tuleb edasi lükata nii kaugele tulevikku kui vähegi võimalik. Isegi, kui on väga raske ja viimasedki päikesekiired hakkavad tuhmuma, siis tuleb vähemalt proovida, võidelda. 

Tänasel ilusal ajaloolisel päeval ongi kuidagi sümboolne öelda "Head aega!" Aga samas ei ole see hüvastijätt. See blogi jääb alatiseks siia alles. Võibolla leiab keegi selle ka aastate pärast ja leiab siit endale vajalikke toetuslauseid või -mõtteid. Olgem ausad - võlglased, hasartmängurid, sõltlased jäävad meie sekka alatiseks - kahjuks on see teatud mõttes elu paratamatu osa...

Lõpetuseks tahaksin avada ka ühe väikese lõpuküsitluse. Ma väga loodan, et leiate need 2-3 minutit, et see ära täita. Ma veel ei tea, kas ma sellest kunagi mingi kokkuvõtte ka teen, aga ma oleksin väga tänulik, kui te mulle natukene oma tagasisidet jätkasite. Mida see blogi ja lugu teile andis? Mis mõtteid, emotsioone tekitas? Link küsitlusele on siin - https://forms.gle/DAkv2thmyQiSWStT6

Ning veelkord - suur, suur, suur aitäh teile kõigile, kes te minuga sel teekonnal olite! Tsau!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar