Kohv suhkruga või suhkruta?

Kohvi saab juua sisuliselt loendamatul erineval viisil. Piimaga, koorega, suhkruga, vahukoorega, viskiga...kuumalt, külmalt. Ilmselt on neid variante veel. Mina jõin aastaid seda jooki piima ja suhteliselt suure koguse suhkruga. Kuniks ühel päeval sisuliselt üleöö otsustasin, et suhkur on täiesti üleliigne ning loobusin sellest. Algus oli pigem vaevaline ja pidin tahtejõuga kaasa aitama. Kuid kokkuvõttes möödus vast paar nädalat ja pärast seda enam tagasiteed polnud. Minust sai piimakohvi jooja, täiesti ilma suhkruta. Siinkohal oleks hea teha ka üks keeleline märkus - nimetavas käändes on selle joogi nimeks "kohv", mitte "kohvi". See pidavat olema üks enim kasutatavaid eesti keele grammatika väärkohtlemisi. Isegi täiesti soliidsed reklaamifirmad ja ajakirjanikud räägivad ja kirjutavad mõistest "maitsev kohvi" või "hea hommikune kohvi". Minu jaoks täiesti müstiline, millest see üldse tuleb, et seda niimoodi valesti kirjutatakse ja öeldakse. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma selles postituses kirjutada ei grammatikast ega ka üldsegi mitte kohvist. Vaid hoopis tugitoolispordist ja spordiennustusest.

Eile õhtul oli üle pika aja üks maailmamastaabis suur spordivõistlus, mida minagi algusest lõpuni vaatasin. See oli UEFA Meistrite Liiga finaal, jalgpallis siis. Omavahel kohtusid kaks Inglismaa sinist klubi - Manchester City ja Londoni Chelsea. Ma ise olen pigem ühe L-tähega algava Inglismaa linna punase klubi sõber, seega eilses mängus mul sisuliselt oma lemmik puudus. Seega sain nautida lihtsalt tipptasemel mängu ja selle võrratut ilu. Ilmselt võib lugejas vaikselt juba tekkida küsimus, et mismoodi kogu see kohvijutt nüüd siis jalgpalliga seondub. Aga minu jaoks on seos üsna konkreetne - ma võrdleksin lihtsalt kohvi (ilma lisanditeta) joomist spordi vaatamisega ning kohvile suhkru lisamist aga juba lisaväärtuse tekitamise, teatud mõttes ka hoopis teistsuguse dimensiooni andmisega, näiteks siis spordiennustusega. Tunnistan ausalt, mu elus oli ühel hetkel selline periood, kus ma ei suutnudki enam sporti vaadata ilma, et mul seal oma panus mängus ei oleks. Alati oli seda lisalaksu vaja, et üldse spordivaatamist nautida või sellest mingitki võlu leida. Tagantjärgi mõeldes tundub see ikka päris jabur. Sisuliselt ei suutnud ma enam kohvi juua ilma suhkruta. Kuid alles suhkrust loobumisel sain ma tegelikult aja jooksul aru, mis maitsega see kohv päriselt on. Usun, et sama on ka spordiga. Alles nüüd, mil ma olen spordiennustustest loobunud, näen ma taas seda spordi tõelist ilu. Ma suudan nautida neid sooritusi, mida need parajalt hullud megainimesed seal väljakul või jooksurajal teevad. Muidugi tabasin ma seda eilset mängu vaadates paar korda ka mõttelt, et kuidas ma panustaksin, aga need mõtted kadusid üsna kiiresti. Tegelikkuses ma tean, et ma ei tohi neid mõtteid isegi mõelda. Mina pean alatiseks jääma kohvi jooma ilma suhkruta. Nüüd ja alati. Ja noh, olgem ausad, suhkrut ei peaks kodus tegelikult üldse olema. Ja eks aegajalt oleks ehk hea ka kohviga väikseid pause teha. Ka seda pole ehk igapäevaselt vaja.