Võlablogijate kogukond

Ilmselt on päris paljud meist oma elus kogenud selliseid perioode, kus kõik justkui kuhjub. Kohustused, tööülesanded, eraelulised mured ja probleemid, kõik-kõik... See on väga raske olukord, kust nagu polekski väljapääsu. Iga sõna või mõni suvaline Facebooki sõnum võib sellistel hetkedel olla selleks viimaseks piisaks meres, mis kõik lõplikult uppi lööb.

Üldiselt olen ma selline inimene, kes iga hinna eest väldib konflikte. Tihtipeale neelan igasugused jamad alla ning kui vähegi võimalik, siis loobun vaidlustest, kui asi piisavalt tühine tundub. Aga eks mulgi on omad piirid, eriti mu praeguses stressiolukorras (et mitte öelda depressioonis). Ning kui pidevalt käib üks tüütu kärbes mind Facebookis avalikult ründamas ja oma rumalusi välja näitamas, siis väsin ka mina. Ma ei taha tegelikult sellel teemal eriti pikalt kirjutada ega rääkida, sest see inimene ei ole seda kõike väärt. Samuti jätan ma mainimata tema nime ja muud andmed. Aga ilmselt aktiivsemad Facebooki "blogipostituste reklaamimise grupi" kasutajad teavad, kellest või millest ma räägin...

Võlablogijate kogukond on tegelikult ääretult kokkuhoidev, sest me mõistame teineteise raskusi ja kogu seda vaimset pinget. Suures plaanis pole isegi vahet, mismoodi need võlad on meile kaela sadanud või kas oleme need ise tekitanud. Need on meie isiklikud lood, meie personaalne minevik. Aga me püüame rajal püsida, et nina ikka vee peal oleks. Pakume teineteisele tuge ja oleme olemas. Me suhtleme nö kulisside taga tegelikult päris aktiivselt. Pean siis silmas ennekõike ennast, AMOVit, kahvõlgu blogijat ja teatud määral ka Võlglase Päevaraamatut. Ning tegelikult on see siin hea hetk ka mainimaks, et ka teile juba teada-tuntud Eva-Liina on oma vaikse blogi püsti pannud - https://vaikusehetked.blogspot.com/

Ma olen väga algaja kogu selles blogimaailmas, paari päeva pärast saab pool aastat täis. Ma tahan lihtsalt oma lugu rääkida, ma ei taha kellegagi tülitseda või suvaliste asjade pärast jaurata. Aga ma ei suutnud enam pikemalt ka vaiki olla, sest ma tunnen, et nii mind kui ka teisi võlablogijaid rünnatakse ebaõiglaselt ja väga tühja koha pealt. See on kuidagi väga isiklikuks läinud selle ründaja poolt. Kusjuures, ma pidin Facebooki "blogipostituste reklaamimise grupist" ühe postituse lausa eemaldama, sest ta lihtsalt risustas oma ebaadekvaatsete kommentaaridega selle ära. Ega ma päris täpselt ei saa aru, miks ta seda kõike teeb. Aga võibolla olen lihtsalt naiivne ja tegelikult ongi selline intriigide punumine blogijate seas tavapärane. Või siis lihtsalt peab mõni inimene ennast eksimatuks, kes teab kõikidest asjadest absoluutselt kõike.

Ma palun kõigi oma lugejate ees vabandust, et te üldse sellist postitust siin lugema pidite. Aga ma olen kurb. Mulle ei meeldi see olukord. Ja ma tahtsin need asjad hinge pealt ära rääkida.