Närvilisusest ja selle peitmisest

Tavapäraselt peaks elurütm olema selline, kus puhkepäevade hommikud erinevad kardinaalselt tööpäevade hommikutest. Sest no sa lihtsalt tead, et sel päeval on kohustusi reeglina vähem, hommikud rahulikumad, kellaaja peale kuskile tormamist või millegi tegemist ei ole. Loivad end ärgates lihtsalt kööki, kohv tilkuma või teevesi hakkama ja nii see vaikselt kulgema hakkab. Argipäeva hommikud on tavaliselt aga oluliselt äkilisemad. Kõik peab kuidagi õigeks hetkeks valmis olema, paika loksuma. Et siis lõpuks hilinemata autosse jõuda või kodukontoris laua taha istuda.

Stressis või depressioonis oleva inimese jaoks selliseid erinevusi argihommiku ja puhkepäeva hommiku vahel ei pruugi aga esineda. Sest ärevus on koguaeg hinges. Loomulikult ei saa ma siin rääkida kõikide inimeste eest ja tegelikult saan kajastada vaid iseenda emotsioone, aga usun, et midagi tuttavat on järgnevas paljude jaoks.

Niisiis. Minu hommikud on kõik tegelikult täiesti ühesugused. Sõltumata konkreetsest nädalapäevast või riigipühast. Need on täis ängi, ärevust, teatavat hirmu. Kusjuures siiamaani on tegelikult hinges see tunne, et ega ma ometigi eelmisel õhtul/ööl midagi kuskil maha ei mänginud. Kuigi juba aasta otsa pole enam mitte ühtegi panust teinud, siis endiselt on see emotsioon ja kaotushirm mu sees alles. Ei teagi, millal see üldse kaduda võiks. Aga see selleks.

Kui olen igasugused tavapärased hommikused toimetused ära teinud, siis tutvun sellega, mis öö jooksul blogiga ja ka võlgadega seonduvalt on juhtunud. Kõik need kirjad, kommentaarid, blogi statistika. Lisaks siis tekitab hirmu ja ärevust ka kõik see Google AdSense'iga seotud draama. Ühesõnaga, tegelikult on iga tegevus seotud teatava stressi ja ootusärevusega. Kas on midagi halba vahepeal juhtunud? Või siis samamoodi mingi lootuskiir, et äkki on midagi head hoopis öö jooksul juhtunud. Oma sisemuses olen ma tõeline närvipundar tegelikult.

Paar päeva tagasi kirjutas mulle üks hästi oluline inimene. Inimene, kes tuli mu ellu just seoses selle blogiga ja kellega me ikka ja jälle pikemaid kirju vahetame. Ta kirjutas ka just sellest ärevusest ja närvilisusest. Ning selle varjamisest või millegi taha peitmisest. Tsiteeriksin siinkohal tegelikult tema enda sõnu. "Lähedased märkavad igal juhul suurenenud närvilisust. Siis on minu arust võimalik neid petta ainult kui: 1) seda õnnestub seostada mõne muu asjaoluga, 2) inimene ongi/on olnud keskmisest närvilisem ja kõik on sellega juba harjunud..." Ja tegelikult nii lihtne see ongi. Praegusel pandeemiaajastul saab kõik tavapärasest rütmist kõrvalekaldumised panna koroonast põhjustatud stressi arvele. Alati saab vabanduseks tuua pingelisema perioodi tööl. Majandusliku ebakindluse või mille iganes. Seega, närvilisust varjata on keeruline, aga seda millegi muu arvele panna on üsna lihtne. Ja enamasti tundubki see ju usutav.

Hommikune ärevus kaob tegelikult päeva peale siiski ära. Sest lihtsalt tulevad igasugused asjalikumad tegevused peale. Ennekõike siis töö, mis õnneks siiski suudab veel köitev olla ja endasse haarata. Puhkepäevadel tuleb muidugi teistsugusemaid tegevusi leida, mis mõtteid eemale viiks. Selleks puhuks aitab kasvõi lume rookimine. Tegelikult ootan juba pikemat aega vähe soojemaid ilmasid, et saaks pojaga koos lumelinna ehitada. Järjest rohkem olen kuidagi hakanud väärtustama tegevusi, millel on silmaga nähtav tulemus. Lumelinn ja lumest puhtaks roogitud teerada on ühed hästi ilmekad näited selles osas.

Kuigi sellest on tegelikult väga vara veel mõelda, siis olen aegajalt hakanud ka mõtlema sellele, mida see kogu võlglase periood mu psüühikaga üldse pikas plaanis teha võiks. Kas ma üldse taastungi kunagi sellest kõigest või jääbki elu lõpuni mulle mingi äng, ärevus hinge. Isegi, kui kõik on korras. Arvestades, et kogu see protsess on nüüdseks kestnud juba üle aasta, rääkimata tegelikult ka mängurikarjääri viimaste aastate pingetest, siis kardan, et mingit pöördumatut mõju on see juba tänaseks avaldanud ka. Aga ma ei oska või ei julge seda veel nii põhjalikult analüüsida. Kas kasvab see lõpuks ravimatuks depressiooniks, mida saabki kontrolli all hoida vaid antikatega või suudan oma tahtejõu ja elurõõmuga siiski endise mina juurde naasta. Natuke tuleb hirm peale sellele kõigele mõeldes. Ja taaskord tuleb endamisi vanduda: "No kurat, oli mul vaja siis nii mutta end mängida!" Siia lõpetuseks sobib väga hästi lause ühest pikemast kommentaarist, mille jättis VorArt ühe postituse alla: "Stressi seisund on inimese normaalne reaktsioon vabaneda olukorrast, mis teda ei teeni". Ja eks ma selle stressi ja kõige muu kiuste ju sellega tegelengi, et see "olukord" ära kaoks. Et tuleks tagasi selline elu, mis mind teenib.