Järjekordne kuu on üle elatud ja olukord tänu abistajatele parem kui sel aastal üldse olnud ongi. Aga selle kõige taustal tuleb siiski jätkuvalt märkida, et loomulikult on seis endiselt väga kriitiline ja raske. Jah, hetkeseisuga tõesti enam ühtegi jooksvat võlgnevust ei ole ja samuti on oluliselt vähenenud ka käärid sissetulekute ja kohustuste vahel, aga ikkagi on see kõik kaugel normaalsusest ja kaugel heast seisust. Aga jõulud peaksid vähemalt rahulikud tulema ja töötulemused peaksid ka nüüd paranema. Sest hommikul ärgates ja õhtul uinudes ei ole enam seda meeletut ängi, et mida küll ette võtta. Hetkel on pigem laual siiski positiivsed valikud - kuidas arvel olevat raha võimalikult efektiivselt ära kasutada. Aga see tunne, et mu põhimure tööpäeva alustades on seotud tööülesannete ja mitte võlgade või muude ärevushäireid tekitavate asjadega, on lihtsalt meeletult mõnus ja kergendav. Ma olin tegelikult selle tunde juba isegi ära suutnud unustada.
Kui tuua võrdlus meditsiiniga, siis sisuliselt on mind hetkel koomast välja toodud, aga endiselt hoitakse mind intensiivravi palatis tähelepaneliku jälgimise all. Igakülgne abi (ka need Bondora ülekanded - info blogi päises) on endiselt äärmiselt vajalik ja teretulnud.
Mul on hästi hea meel tõdeda, et vähemalt kaks minu saatusekaaslast (AMOV blogija ja üks kirjakirjutaja) on samuti leidnud suurt abi just kaaskodanikelt. See annab usku ja lootust. Meie inimesed, Eesti inimesed, ongi ilusad ja head. Suur aitäh kõigile, kes leiavad endast selle hetke ja võimaluse anda abi seal, kus seda vajatakse. Täna algas jõulukuu ja ikka öeldakse ju, et just see on aeg, mil juhtub palju imesid ja palju head. On ju juba aegade algusest isegi sõdades jõulurahust kinni peetud. Kaunist advendiaega kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar